Blogi

Hambapesu

17.04.2017

Autor: Dr. Arina Palm-Lillepea, KliinikPlussi hambaarst

Kaaries ehk lihtsamalt öeldes hambaauk on hamba kõvakudede- emaili, hambaluu ja juuretsemendi kroonilise kuluga haigus, demineralisatsiooni (mineraalide lahkumine hambapinnalt) tagajärjel tekib hambasse defekt.

Kaariesele on iseloomulik aeglane krooniline kulg ning ravi puudumisel see progresseerub, kuni hammas on hävinud. Protsess on pöördumatu, ehk iseeneslikku peatumist ei ole. Samas on võimalik õige hügieeni, toitumise ja fluoriidi aplitseerimisega kaariese kulgu pidurdada selle algstaadiumis remineraliseerides (mineraalid pöörduvad hambapinnale) emaili.

Hambakaariese kulgu mõjutavad mitmed tegurid. Üheks peamiseks on süsivesikutest üleküllastatud toit ja selle pikaajaline kontakt hambapinnaga. Teiseks on suuõõne enda mikroobid, peamiselt streptokokid (Streptococcus mutans) ja laktobatsillid. Kolmandaks sülje koostis ja tema füüsikalis-keemilised omadused. Süljel on tugev neutraliseerimisvõime, mistõttu 1-1,5 tundi pärast happelise toidu söömist taastub sülje pH neutraalpiiri lähedusse (6,8-7,2), seda nimetatakse hammaste isepuhastumisevõimeks sülje abil. Söömise järel moodustub hambapinnal süljest ja toiduosakestest tihedalt kinnitunud katt. See tekib intensiivsemalt inimestel, kel on vähene süljeeritus. Tahke ja tiheda konsistentsiga toidu mälumisel tekib rohkem sülge ning hambad isepuhastuvad paremini. Seda näitab hästi ka asjaolu, et enim auke tekib just nendel pindadel, kus toit sagedamini peetub- hambavahed, mälumispinna vaod, hamba igemepoolne külg. Hamba pind muutub kollakaks, tuhmiks ja karedaks ning pH happelisemaks. Kui hambakatus suureneb mikroorganismide ja süsivesikute toimel happelisus ning suuõõne pH langeb alla kriitilise piiri (pH alla 6), algab katuga kontaktis oleval hambapinnal demineraliseerumisprotsess. Hambaemaili pinnalt hakkavad eralduma kaltsium-, fosfaat- ja hüdroksiidioonid. Need ained pöörduvad tagasi emaili juhul, kui 2-3 tunni järel on taastunud suus neutraalne keskkond, seda nimetatakse remineralisatsiooniks. Lihtsamalt öeldes, pole oluline suhkrut sisaldavate maiustuste hulk vaid see, kui tihti neid süüakse ja kui kaua need suus viibivad, ehk kui pikk on aeg, mil kleepuvad magusained katavad hambaemaili ning saab moodustuda hambakatt. Iga eine ja näksimise järel hakkavad suuõõnes olevad mikroobid toidus sisalduvate süsivesikute toimel tootma hammastele kahjulikku hapet (seda nimetatakse happerünnakuks). Happerünnak kestab suus kuni kaks tundi pärast söömist, põhjustades hammaste lagunemist.

Oluline on süüa kindlatel aegadel umbes neli kuni viis korda päevas ilma vahenäksimisteta, sel juhul jõuavad hambad puhata ja normaalne suukeskkond taastuda.

Vahetult pärast söömist on hea abivahend suhkruvaba ja ksülitooliga närimiskummi kasutamine. See aitab suurendada sülje hulka ning saavutada neutraalset pH taset suus. Olulised mineraalained, mis happerünnaku käigus lahkuvad emailipinnalt, saavad rutem sinna naasta ning väheneb hambakahjustuse tekke oht. Tähtis on kujundada õiged söömis- ja joomisharjumused juba lapsepõlves. Söögikordade vahele on kõige parem juua puhast vett, kuna mahla või kohvi joomine hoiab suu keskkonna pidevalt happelisena.

Kindlasti ei ole soovitav hambaid koheselt söömisjärgselt pesta, kuna pärast söömist on pH tase suus happeline ning harjates nõrgenenud emaili kahjustub selle struktuur veelgi.

Hambakatt eemaldub mehhaanilise puhastamisega, see tähendab, et vaid nätsu närimine ja suu loputamine ei aita. Igapäevaseks hammaste pesuks on vajalikud hambahari, sobilik hambapasta ja hambaniit või hambavaheharjad.

Hambapasta on oluline selleks, et poleerida hambapinnad puhtaks ja varustada lokaalselt hammast vajalike mineraalainetega. Kaariesevastane ennetav mõju seisneb hambapasta fluori sisalduses. Pastat tuleb harjale panna väga vähe- väikse hernetera suurune kogus, rohkema pastakoguse kasutamine ei anna mingit lisaväärtust. Kuni kolmeaastane laps ei oska veel pastat välja sülitada ning neelab umbes 50% pastast alla. Sel ajal on soovitav kasutada fluorivabasid hambapastasid, et vältida fluoroosiohtu. Kui laps õpib sülitama, võib pasta välja vahetada fluorisisaldusega hambapasta vastu. Laste hambapastas on fluoriidi sisaldus oluliselt madalam kui täiskasvanute pastades, kuni 0,1%. Fluor pidurdab ka Streptococcus mutans´i kasvu hambakatus, mistõttu on väga oluline fluori lokaalne manustamine hammastele, seega sobib hambapasta selleks täielikult. Jälgida tuleks pasta valikul ka nende erinevat teralisust- teralised valgendavad hambapastad pole kindlasti näiteks lapsele sobivad oma liigse abrasiivsuse tõttu. Pikemaajalisel kasutamisel selline pasta kahjustab hambapinda ja muudab selle kaariesele vastuvõetavamaks.

Juhul, kui hambad on kaariesest tugevalt kahjustunud, võib kasutada ka spetsiaalseid remineraliseerivaid pastasid, mida tuleks hammastele kanda pärast nende pesu tavalise hambapastaga ning jätta suhu mõneks minutiks. Selle aja jooksul tungivad vajalikud mineraalid hambasse muutes seda tugevamaks. Samuti on eripastad vajalikud igemehaiguste raviks.

Hea on enne eripastade tarvitusele võtmist pidada nõu oma hambaarstiga, oskab ju spetsialist hinnata konkreetse patsiendi suu olukorda kõige paremini ja sellest lähtuvalt ka välja tuua vajalike koostisosadega hambapastade tarvidust.

Hambapesu peab kestma vähemalt kaks minutit, see on vajalik, et hambapastas sisalduv fluoriid jõuaks hambasse toimida, pesu peab toimuma iga päev hommikul ja õhtul. Hammaste pesemisel hoida harja käes nagu pliiatsit, harjased asetada 45 kraadise nurga all igemevakku selliselt, et puhastub hambakael allpool igeme piiri. Puhastada kahe-kolme hamba kaupa kõik hambapinnad- põsepoolsed, keelepoolsed ja mälumispinnad. Pesu järgselt sülitada liigne hambapasta välja, eraldi loputada veega pole vaja. Pasta vähesed jäägid suus mõjuvad koos süljega veel edasi tugevdades seeläbi hambaemaili.

Lisavahenditena tuleks kasutada keelekaabitsat, et puhastada ka keel sinna kogunenud katust ja bakteritest ning hambaniiti, et puhastada hambavahed. Ükski hambahari, olenemata nende tootjate poolt reklaamitavatest erikujudest ja „imeharjastest“ ei ulatu puhastama hambavahesid, sealt saab puhastada üksnes hambaniidi ja hambavaheharjadega.

Hambahari peab olema pehme, kuna kõva hambahari kulutab hambaid liigselt ja pikemas perspektiivis põhjustab igeme taandumist hambakaelalt. Hambaharja eluiga on 2-3 kuud, siis tuleb see välja vahetada uue vastu. Kui on näha, et harja harjased on deformeerunud- ei hoia enam sirgelt ja on kaotanud elastsuse, on tegemist vale harjamisega ja hambapesu tehnikat tuleks parandada. Tänapäeval on mõnedel hambaharjadel olemas ka indikaatorharjased- näiteks helesinised harjased, mis annavad oma värvimuutusega märku harja väljavahetamise vajadusest. Infot selle kohta peaks otsima hambaharja pakendilt. Soovitav on kasutada sünteetilisest materjalist harjastega harja, kuna see kogub endale külge vähem baktereid kui naturaalharjastega hari.

Peale hambapesu on hea hambahari pesta kuuma vee all ning panna kuivama topsi sisse harjased ülespoole.
Eduka hambapesu tunnusmärgiks on keelega tuntav hambapindade siledus. Kui on kahtlusi hambapesu efektiivsuses, siis apteegist ja hambaarstilt on võimalik saada hambakatu värvimise tablette, mille abil saab kontrollida, kui hästi-halvasti on hambad pestud. Selleks tuleb pärast hambapesu paar minutit tabletti suus imeda, seejärel suu veega loputada. Pesemata hambapinnad värvuvad tableti mõjul erkroosaks ja on kergelt eristatavad, samas pestud pinnad jäävad valgeks. Roosa värvus kaob harjamisel.

Lisaks eelnevale on soovitav käia regulaarselt vähemalt korra aastas hambaarsti vastuvõtul, siis on võimalik registreerida hambaaukude alged ehk karioossed defektid ning nendega tegeleda enne kui haiguse protsess kaugele areneb. Vajadusel saab hambaarst suunata patsiendi ka toitumisspetsialisti vastuvõtule, kes tegeleb patsiendi menüü analüüsiga ning oskab välja tuua ebatervislikud harjumused, mis kahjustavad hambaid.

<<Tagasi blogisse