Iga lapski teab, et tervete ja tugevate luude ja hammaste jaoks peab jooma palju piima. Ütlusel on tõetera vägagi sees, sest kui noores eas on saavutatud piisav luumass, siis jätkub sellest osteoporoosi ehk luuhõrenemistõve ennetamiseks vanemas eas.
Osteoporoos on väga salakaval tõbi, mis ei anna endast märku otseste sümptomitega. Haiguse tekkel on seos naissuguhormoonidega, mis on abiks uue luukoe ehitamisel. Kui hormoonide teke organismis väheneb, siis ehitatakse vähem uut luukudet ja nii ongi haigusest peamiselt ohustatud menopausiealised naised.
Luuhõrenemise korral on pidevas ülekaalus luukoe lammutamine, mistõttu väheneb luude mass ja muutub nende struktuur. Haiguse nimi tuleb ladinakeelsest sõnast, mis tähendab otsetõlkes „poorsed luud“. Kui normaalne luustruktuur on üsnagi tihe, siis poorne luu näeb välja nagu pesukäsn või paljude aukudega Šveitsi juust. Samas sõltub osteoporoosi tekkimine ka luu maksimaalsest massist, mis on saavutatud noores eas.
Patsient jõuab arsti juurde tavaliselt korduvate luumurdude või märkamatuks jäänud murdudest tingitud valudega. Muid kaebusi haigus ei põhjustagi. Osteoporoosi diagnoositakse luutiheduse mõõtmisega. Kasutusel olevate ravisoovituste järgi tuleks luutihedust mõõta 65-aastastel ja vanematel naistel ning üle 70-aastastel meestel. Kui inimene on nendest vanusegruppidest väljas, on luutiheduse uuring ehk densitomeetrianäidustatud korduvate luumurdude, varase menopausi või mitme sentimeetrise kehapikkuse kao korral.
Just osteoporoos tõstab plahvatuslikult luude haprusmurdude esinemist kogu maailmas. Eesti Osteoporoosi Seltsi andmeil registreeriti 1990. aastal maailmas 1,66 miljonit reieluukaela murdu, kuid aastaks 2050 oodatakse selle arvu suurenemist lausa 6,26 miljonini aastas. Kuna reieluukaela murd võib võimalike tüsistuste tõttu olla isegi eluohtlik ning murdude ja tüsistustuste ravi on väga kulukas, on oluline luuhõrenemistõve ennetus ja patsientide teadlikkuse tõstmine. Sellega tegelevad Eestis Osteoporoosihaigete Liit ja Eesti Osteoporoosi Selts.