Skisofreeniat tuntakse hästi tema nime järgi, kuid haiguse olemust mõistetakse vähem. Aegade jooksul on pealiskaudne kokkupuude selle psühhootilise häirega vorminud inimeste teadlikkust pigem müütide tasandil. Mis on siis selle aju talitusliku häire taga tegelikult?
Skisofreenia on üks püsivamaid vaimuhaigusi, mis kujuneb sageli kauakestvaks ning põhjustab märgatavaid muutusi inimese reaalsustajus. Haigestutakse enamasti 20-30-aastaselt, seejuures mehed sagedamini kui naised. Haigust põeb ligikaudu 1% inimkonnast.
Skisofreeniale on iseloomulik psühhootiliste ehk reaalsustaju kaotamise episoodide vaheldumine emotsionaalse tuimuse ja endassetõmbumise perioodidega.
Haiguse ägedas faasis on ajus signaale edastavate kemikaalide tasakaal häiritud ning inimene hakkab nägema, kuulma ja mõtlema asju, mida pole päriselt olemas. Põhilisteks sümptomiteks võivad olla vääruskumused, sageli koos paranoiaga ning hallutsinatsioonid ja häälte kuulmine. Kaasneda võib veel erutus, ärevus või depressioon.
Endassetõmbumise perioodil ilmnevad kõne ladususe vähenemine, nõrgenenud emotsioonid, kehv planeerimis- ja algatusvõime, püsimatus ning vähenenud võime tunda huvi või naudingut. Need sümptomid põhjustavad enamasti probleeme sotsiaalses suhtluses ja igapäevastes toimingutes tuues kaasa eemaldumise perekonnast ning sõpradest.
Enne psühhoosi avaldumist skisofreeniat diagnoosida pole võimalik. Esmakordsel haigestumisel uuritakse patsienti haiglas, et saaks täpselt hinnata seisundit ning olla kindel diagnoosis. Ravi kestab enamasti aastaid ja selleks kasutatakse neuroleptikume või kaua toimivaid ravimvorme, samuti soovitatakse kaasata psühhoteraapia. Kõige tähtsam on, et ravialune ise mõistaks pikaaegse ravi vajalikkust.
Kuna psühhooside tekkele võivad kaasa aidata peavigastused, alkohol ja uimastid, siis ennetuse seisukohalt oleks oluline neid võimalusel vältida. Väga tähtis on ka füüsilise tervise eest hoolitsemine, piisav magamine ning tervislik toitumine.