Valu on organismi kaitsereaktsioon, mis annab märku haiguslikust seisundist. Kui see kestab kauem kui paar kuud, võib tegu olla kroonilise valuga. Valu tekke algpõhjus on sageli selleks ajaks juba kadunud, kuid närvisüsteemis säilub niinimetatud valumälu.
Kroonilise valuga kaasnevad tihti muud sümptomid – väsimus, isutus, une- ja meeleoluhäired. Pikema aja jooksul võib kaasneda kaalulangus, töövõime vähenemine ning depressiivsus. Kas valu on põhjus või tagajärg, seda pole nii mõnigi kord lihtne mõista. Kui haiguslike muutuste areng on peatatud või haigus välja ravitud, aga valu jätkub peale seda pikemat aega, võib kaaluda sellise valu käsitlemist eraldi haigusena.
Vanematel inimestel esineb kroonilist valu oluliselt rohkem kui keskealistel, sest füsioloogiliste vanadusmuutustega sagenevad erinevad haiguslikud seisundid ning psühholoogilised muutused. Eakatest inimestest kaebab valu üle enam kui 60%.
Valust vabanemiseks tuleb kõigepealt leida selle tekkepõhjus, mille väljaselgitamiseks on arstil võimalik kasutada vastavaid uuringuid. Need aitavad panna diagnoosi ning otsustada millist ravi valu põhjustav haigus vajab.
Valuga toimetulekuks on enamasti tarvis võtta ka valuvaigisteid. Nõrgemate valude korral kasutatakse kõige sagedamini aspiriini, paratsetamooli või ibupfofeeni, millel on lisaks valu vaigistamisele ka teatav põletikuvastane toime. Nende ravimite pikemaajalisest tarvitamisest tuleks siiski hoiduda, et säästa seedetrakti ning maksa. Välispidistest vahenditest kasutatakse valupiirkonnale määritavaid põletikuvastaseid ja valuvaigistavaid geele ning salve. Ravile halvasti alluva kroonilise valu korral on soovitatav pöörduda spetsiaalsesse valuravi kabinetti.
Kroonilisest valust vabanemisel võib aidata mõningane elustiili muutus.
Tuleks vältida valu soodustavaid tegureid nagu negatiivsed emotsioonid, hirmutunne ja masendus. Abi võib olla ravivõimlemisest ning võimaluse korral mõõdukast liikumisest, kasutades vajadusel erinevaid abivahendeid.