Salakavalalt justkui sümptomiteta kulgev endometrioos on haigus, mis aastate jooksul hävitab naise viljakuse. See on krooniline tõbi, mis ei lähe ise üle, vaid ajapikku aina süveneb.
Endometrioosi kui haiguse olemasolust on teatud umbes 100 aastat, kuid alles viimasel kahel kümnendil on seda hakatud rohkem uurima. Endometrioosi korral kasvavad emaka limaskesta rakud vales kohas ehk mitte emaka sees, vaid tavaliselt emaka ümbruses ja peal, aga ka sooltel, kopsudes. Vales kohas kasvavad rakud produtseerivad aktiivseid aineid, mis häirivad keha normaalset hormonaalset talitlemist. Rakukolletel on kalduvus kasvada, nende rakkudesse koguneva vere tõttu tekivad endometrioositsüstid, mida tumeda värvuse tõttu nimetatakse šokolaaditsüstideks. Endometrioosist võivad tekkida ka liited.
Miks see haigus tekib, pole täpselt teada. Asja teeb keeruliseks veel see, et haiguse diagnoosimine on keeruline, kuna puudub lihtne analüüs. Tavaline on, et haigus avastatakse laparoskoopilisel operatsioonil, milleni jõutakse pärast seda, kui paar on aastaid proovinud lapsi saada, aga see ei ole õnnestunud. Aeg on endometrioosi puhul kriitilise tähtsusega, sest noor naine võib rasestuda ka hoolimata haigusest, kuid 30+ vanuses on haigus teinud kehas juba nii suure laastamistöö, et laste saamine on oluliselt raskem või üldse võimatu.
Haiguse klassikalisteks sümptomiteks on väga valulikud menstruatsioonid ning probleemid rasestumisel. Ravi on operatiivne – laparoskoopia käigus eemaldatakse võimalikult palju haiguskolded. On proovitud kasutada ka hormoonravi, mis pidurdab küll kollete kasvu, kuid see pole nii efektiivne kui operatsioon.
Haigus taandub menopausiga või siis, kui eemaldada munasarjad. Ka rasedus ja sünnitus mõjuvad väga hästi, sest siis blokeerivad hormoonid endometrioosi kollete arengu. Viljatusravi arstide praktikas on üsna tavaline, et endometrioosidiagnoosiga naine saab esimese lapse suure vaevaga vaid tänu kehavälisele viljastamisele, kuid järgmine laps sünnib juba meditsiinilise sekkumiseta.