Autorid: Kaidi Hunt, Gerly Kedelauk
Kiire elutempo, stress, ebaregulaarne toitumine, valmis toitude sage tarbimine on enamikel meie igapäeva osa. Ühelt poolt on kasvanud mahe ja ökotoitude tarbimine ja valik, teisalt teeb silme eest kirjuks E-ainete nimistu toiduainetest. Viimase 20 aastaga on kasvanud ka eeltöödeldud toiduainete valik meie lettidel. See omakorda on vähendanud toidust saadavate kasulike mikroobide mitmekesisust. Head mikroobid aga on just need, kes meie immuunsüsteemi õigele teele juhtida aitavad.
Eelmises numbris vaatlesime esinevaid tolmuallergia sümptomeid, ristreaktsioonide tekitajaid ja kuidas tolmuallergik sporti nautida saaks ning allergeenide põhjustajaid vältida. Seekord räägime toiduallergiast.
Kõige enam toiduallergiat tekitavate toiduainete hulka arvatakse maapähkel, nisu, koorikloomad, munavalge, sojauba ja kala. Euroopa Liidu andmete kohaselt lastel enam piim ja muna.
Organismi reaktsioon toiduallergia puhul on väga individuaalne. Toiduallergia enamlevinud sümptomid on iiveldus, kõhuvalu, kõhulahtisus, naha punetus ja lööve, ekseem, neelamisraskused, hingamisraskused (astma), suu limaskesta sügelus ja turse. Siiski praeguste teadmiste kohaselt atoopilise ekseemi põhjusena leitakse toiduallergeene harva. Toiduallergia raskeimaks haigusnähuks võib olla anafülaktiline šokk. Vanusega organismi reaktsioon võib muutuda. Kui väikelapsel ilmnevad nahanähud, võib vanuse kasvades areneda välja hingamisteede allergia. Samuti eri toiduainetele hakkab organism erinevalt reageerima: munale või lehmapiimale näiteks nahalööbega, kalale aga astmaatilise reaktsiooniga jne.
Mõned toiduallergia ja toidutalumatuse sümptomid on sarnased. Seetõttu võib allergia ekslikult segi minna talumatusega.
Meditsiinilaboris on võimalik veeniverest määrata toiduainete vastaseid IgE antikehasid, mida allergiku organism hakkab tootma arvates ekslikult, et tegemist on kahjuliku ainega. Lõpliku diagnoosi toiduallergiale kinnitab allergoloog.
Vaatleme järgnevat põhiliste toiduallergeenide iseärasusi.
Nisuallergia
Nisuallergiat põhjustavad gluteeni rühma kuuluvad gliadiini valgud, milledest allergeenseim on Ω-5 gliadiin. Sarnased valgud sisalduvad ka rukkis ja odras, vähesel määral ka kaeras.
Tõelist nisuallergiat esineb üldiselt harva, kuigi organismis võivad nisu vastased IgE antikehad olemas olla, aga kaebusi nisuallergiale ei pruugi olla. Tihtipeale on põhjuseks hoopis heintaimede õietolmud, mille suhtes allergilistel inimestel võib tekkida ristreaksioon nisuga. Nisu võib põhjustada ka gluteenitalumatust, mis ei ole allergia ja mille diagnoosimiseks on teised analüüsid (Synlabis on välja töötatud gluteeni- ja laktoositalumatuse pakett 46€).
Nisu on allergeeniks nii lastel kui ka täiskasvanutel.
Nisust põhjustatud allergia nähud võivad avalduda kohe pärast nisu söömist (kiiret tüüpi reaktsioon), kuid võivad avalduda ka mitu tundi pärast nisu söömist (hilist tüüpi reaktsioon).
Lastel avaldub tavaliselt kiiret tüüpi nisu allergia, millest nad kasvavad välja koolimineku eaks. Täiskasvanutel esineb rohkem hilist tüüpi nisuallergiat, mis väga harvadel juhtudel võib esile kutsuda raske süsteemse reaktsiooni (anafülaktiline šokk).
Selle avaldumine sõltub kaasuvatest faktoritest nagu näiteks füüsiline koormus, alkohol ja teatud ravimid (nt aspiriin).
Maapähkliallergia
Maapähkliallergia väga levinud nii lastel kui täiskasvanutel, on enamasti eluaegne ja võib esmakordselt avalduda igas vanuses. Kase õietolmu allergikutel võib esineda ristreaktsioon maapähkli suhtes, mis ei ole päris maapähkli allergia.
Maapähkel on kaunviljaline ja seetõttu võib öelda, et ta on sugulane oa ja hernega kuid mitte puude pähklitega (sarapuu, kreeka, india, para pähkel) ja seetõttu ei ole maapähkliallergik tingimata tundlik ka puude pähklite suhtes. Mõnikord siiski võivad need allergiad esineda koos.
Maapähklis on palju allergeenseid valke ja osad neist sarnanevad kase õietolmu valguga. Haigusnähud sõltuvad sellest, millise valgu suhtes maapähkliallergik ülitundlik on. Kas on tegemist kase õietolmu ristreaktsiooni või päris maapähkliallergiaga? Esimesel juhul on sümptomid kerged piirdudes suu ja huulte sügelemisega. Päris maapähkliallergia sümptomid võivad olla kiired ja rasked, mille tagajärjeks on raske süsteemne reaktsioon ̶ anafülaktiline šokk. Kõige raskemaid haigusnähte seostatakse maapähkli valguga Ara h2. Inimestel, kellel on maapähkli vastane IgE organismis olemas, soovitatakse määrata antikehade olemasolu ka selle valgu suhtes.
Sojaoaallergia
Sojauba on botaanilises mõttes sugulane maapähkliga, mistõttu maapähkli allergik võib olla tundlik ka sojale.
Sojaoa valk on väga laialt kasutusel kogu maailma toiduainetetööstuses. Eestis esineb allergiat soja suhtes vähe ja enamasti lapseeas möödudes koolimineku eaks. Allergia sojaoa suhtes on aastatega kasvanud tänu Aasia toitude ja soja baasil tehtud tervisetoodete (tofu toodete) ning lehmapiima asendussegude laialdasele tarbimisele. Lehmapiimaallergiaga lapsed võivad olla allergilised ka soja valkude suhtes.
Varjatult esineb soja valku näiteks enamuses pagaritoodetes, vorstides, šokolaadis, hommikusöögi helvestes, kiirsuppides jne.
Sojaoas on mitu allergeenset valku ja sümptomite raskus sõltub sellest, millise valgu suhtes ülitundlik ollakse. Taas on võimalus, et kase õietolmuallergikutel võib esineda ristreaktsioon sojaoa valgu suhtes, mis tähendab, et sojat süües tunnevad nad kerget suu ja keele sügelust. Seda ei saa nimetada päris sojaallergiaks, mille tagajärjeks võib olla süsteemne reaktsioon.
Kõige raskemaid sümptomeid seostatakse valkudega Gly m5 ja Gly m6. Inimestel, kellel on sojaoa vastane IgE organismis olemas, soovitatakse määrata antikehade olemasolu ka nende valkude suhtes.
Kalaallergia
Allergiat kala suhtes esineb peamiselt täiskasvanutel (sagedus 1-2 % toiduallergiatest) ja võib vanusega progresseeruda. Kalaallergia ei ole Eestis sage, aga toiduallergeenidest kõige suurem anafülaksia põhjustaja lastel. Allergilise reaktsiooni võib esile kutsuda ka kala lõhn ja keeduaur.
Neid valke, mis kala puhul allergilisi reaktsioone (nahalööve ja oksendamine, kõhulahtisus, anafülaktiline šokk) esile kutsuvad, nimetatakse parvalbumiinideks. Nad ei lagune ka kala kuumtöötlemisel. Parvalbumiinid esinevad kõigis kalaliikides ja seetõttu ei ole soovitav allergikul süüa ühtegi kala. Siiski on teada, et mageveekalad on vähem allergeensed kui merevee kalad. Ka kalajahuga söödetud linnu- või sealiha söömine võib kalaallergikul eelpoolnimetatud sümptomid esile kutsuda.
Krevetiallergia
Allergiat krevettide ja teiste koorikloomade suhtes esineb peamiselt täiskasvanutel ja see on enamasti eluaegne.
Põhiline allergeenne valk krevetis on kuumuskindel tropomüosiin, mistõttu kuumtöötlemine ei vähenda allergilist reaktsiooni ning allergiat võib põhjustada nii koorikloomade liha kui keeduvesi.
Enamlevinud sümptomid on nahalööve, nohu, hingamisteede ja seedekulgla nähud, anafülaktiline šokk.
Tropomüosiin on laialt levinud paljudes koorikloomades (vähid, krabid, homaarid, krevetid jt) ja molluskites (teod, austrid). Kui kreveti vastane IgE on veres tõusnud, peaks inimene vältima kõigi nende toiduainete söömist.
Lehmapiimaallergia
Seda allergiat esineb enamasti alla 2 aastastel lastel (Eestis umbes 2 lapsel 100-st). Rõõmustav on see, et koolimineku ajaks on enamus (80%) lapsi sellest haigusest välja kasvanud.
Enamlevinud sümptomid lastel on naha ekseem, oksendamine, kõhulahtisus, nõgestõbi, huulte turse. Seedekulgla sümptomid võivad ilmneda äkilise oksendamise ja kõhulahtisusena või hilisema kroonilise kõhulahtisusena. Täiskasvanutel esineb lehmapiimaallergiat väga harva. Pigem võib esineda laktoositalumatust.
Piima põhiline allergeenne valk on kaseiin (80% kogu piima valkude hulgast). IgE antikehad võivad organismis tekkida erinevat piimavalkude vastu. See millise valgu suhtes reaktsioon tekib, määrab aga piimaallergia olemuse ehk selle inimese sümptomite raskuse. Samuti aitab teha otsust, kas piim tuleb üldse menüüst välja jätta või sobib seda tarbida näiteks kuumtöödeldud kuju.
Lehmapiimaallergikul tuleks tähelepanelik olla ka vorstitoodete tarbimisel. Keeduvorstid ja viinerid võivad sisaldada piimavalke.
Inimestel, kellel on lehmapiima vastane IgE organismis olemas, võiks määrata antikehade olemasolu ka erinevate piimavalkude suhtes.
Munaallergia
Ka munaallergiat esineb pigem lastel Eestis umbes 5-l lapsel 100-st) ja koolimineku eaks on see haigus enamusel (70 %) taandunud. 45 %-l munaallergiaga lastel võib kujuneda hiljem allergia sissehingatavate (tolmude) allergeenide suhtes.
Enamlevinud sümptomid lastel on naha ekseem või astma, väga harva ka anafülaktiline šokk.
Munaallergik on tavaliselt tundlik rohkem kui ühele munavalge valgule. Paljud munaallergiaga inimesed saavad süüa keedetud muna. Miks see nii on , annab vastuse taas erinevate muna valkude suhtes IgE analüüside määramine.
Kõige allergeensem muna valk on ovomukoid. See ei lagune ka muna keetmisel ega küpsetamisel ning selle valgu suhtes tundlikel inimestel on munast saadud allergianähud raskemad.
Munakollane tavaliselt allergiat ei põhjusta. (Huvitav on veel märkida, et vaid kolmandikul inimestel, kellel on tõusnud muna vastase IgE hulk veres, esineb muna suhtes allergia sümptomeid. Seetõttu tuleb meeles pidada, et meie organism võib toota erinevate toiduainete vastaseid IgE antikehasid, kuid nende põhjal ei saa veel haigust diagnoosida.)
Kokkuvõtvalt
Kuigi toiduallergia esinemissagedus on tõusnud, siis Eestis probleem tegelikult suur pole – toiduallergiat esineb lapseeas rohkem, ca 5% juhul ja täiskasvanutel vaid 2 %-l.
Mitmed allergiad võivad tekkida ja üle minna elu jooksul, seega on oluline teada ja märgata erinevate allergiate sümptomeid ja end kahtluse korral testida (Synlabis Toiduallergia pakett maksab 62€, tasulise allergoloogi vastuvõtule on ca 3 nädalat ooteaeg).