Inimene tajub maailma põhiliselt viie meele kaudu, mis vahendavad informatsiooni läbi meeleelundite. Kõrvad annavad meile võimaluse säilitada tasakaalu ning kuulda – teha kindlaks heliallika asukoht ja liikumine ruumis.

Kõrvalest püüab kinni helilaine ja väline kuulmekäik koondab selle kuulmekilele, mis hakkab võnkuma. Kuulmeluukeste ahela kaudu edastatakse võnked sisekõrva, kus kuulmisnärvi rakud võtavad võnkumise vastu ning edastavad elektriliste impulssidena ajule. Nii tajubki inimene helisid.

Kui kuulmekile või –luukesed, samuti kuulmisnärv on saanud kahjustada, hakkab ilmnema kuulmislangus.Helilained ei suuda kuulmiskile normaalselt võnkuma panna, mistõttu võnked jäävad edastamata. Samuti võib probleem olla selles, et võnked ei jõua piisava tugevusega sisekõrva, kus info vastu võtmine sõltub närvirakkude hulgast.

Kuulmisprobleem on tänapäeval ligikaudu 20%-l elanikkonnast. Enamasti tekib see elu jooksul, kuid saadakse kaasa ka sündides. Kuulmine võib hakata kaduma nii ühest kõrvast kui ka mõlemast ning selle raskusaste varieerub kergest kuni kurtuseni. Kuulmislanguse valdavad tekkepõhjused on pärilikkus, müra, keskkõrvapõletik, otoskleroos ehk kõrvakõvastus ning mõned ravimid. Kuulmine halveneb tasahilju ja märkamatult nii, et inimene ise ei pruugi seda märgatagi. Tihtipeale panevadki seda esimesena tähele lähedased, kes peavad räägitut aina valjemini üle kordama.

Sisekõrva peamiseks kahjustajaks peetakse olmemüra ja valju muusikat. Harjumus pidevalt käia ringi kõrvaklappidega võib jätta oma jälje kuulmisteravusele. Mida tugevam on müra ning mida kauemat aega mürarikkas keskkonnas viibitakse, seda suurema tõenäosusega muutub kõnest arusaamine närvirakkude hävimise tõttu järjest raskemaks. Iga häälik omab kindlat sagedust ning kui vastavad karvarakud on hävinud, siis inimene neid häälikuid enam normaalselt eristada ei suuda.

Sisekõrva kahjustuse tõttu võib olla häiritud ka seal paikneva tasakaaluelundi funktsioneerimine ning meelerakkudes tekkivad närviimpulsid ei pruugi jõuda peaaju tasakaalukeskusesse – ilmnevad tasakaaluhäired.

Kõrvahaiguse sümptomite tekkimise või kuulmise halvenemise korral tuleks tingimata pöörduda arsti poole, kes teeb kindlaks millest on kuulmisnõrkus või haigusnähud tingitud ja kuidas saaks seda parandada.