Sõna vähk seostub paljudel inimestel hirmutekitava valu ja surmaga. Selline kuvand pärineb aegadest kui kasvajate ravivõimalused olid veel tundmatud või algelised. Tänapäeval pole kõik vähktõve tekkepõhjused veel lõplikult selged, kuid aegsasti avastatud kasvaja ravi osutub enamasti siiski efektiivseks.
Vähk on kaasajal üldnimetus erinevate halvaloomuliste kasvajate poolt tekitatud haiguslikele seisunditele, mida iseloomustab rakkude paikne, soovimatu ja kontrollimatu jagunemine, kasv ning siirdumine teistesse elunditesse.
Vähktõbi võib hakata arenema inimese organismis väga erinevates piirkondades. Levinuimateks loetakse rinna-, kopsu- ja kõhunäärmevähki. Surmapõhjuste arvult on esikohal kopsuvähk.
Enamiku vähiliikide puhul kasvab haigestumise risk koos inimese vanusega. Aja jooksul tekib rakkude geneetilises materjalis muutusi ja see teeb nad vähile vastuvõtlikumaks. Vähihaigus on üsna sage ja aasta aastalt haigestumiste arv kasvab, ületades Eestis juba 8000 piiri. Suurim vähi tekkimise tõenäosus on üle 60-aastatel, kuid hoitud pole selle eest keegi.
Vähirakud ei teki ega levi järsku, pahaloomuline kasvaja võib progresseeruda eelnevate krooniliste haiguslike seisundite taustal järk-järgult. Oma osa annavad selle juures vähki tekitavad ained, suitsetamine ja alkohol, samuti päikese UV-kiirgus. Peamisteks põhjusteks loetakse siiski elu jooksul tekkinud geenikahjustusi.
Vähk on väga individuaalne, seetõttu kaalutakse ja otsustatakse iga inimese ravi üle personaalselt. Ravijärgseid tulemusi pole lihtne prognoosida. Kui vähikolle avastatakse väikesena, arengu algstaadiumis, siis võib ravi olla kergem ning tulemused paremad. Noored tulevad haigusest enamasti paremini välja, kui vanemad inimesed.
Ravimeetoditest valitakse kas kiiritus- või keemiaravi, mõnel juhul nende mõlema kombinatsioon. Võimaluse korral eemaldatakse kasvaja lõikuse abil.
Kõiki vähki haigestunud inimesi pole kahjuks võimalik terveks ravida, kuid ravi toimel on võimalik säilitada elukvaliteeti ning võita juurde aastaid.
