Kasvaja diagnoosimine.
Vähi diagnoosi võib kahtlustada anamneesi ja füüsilise läbivaatuse põhjal, kuid see vajab kinnitust biopsia ja histopatoloogilise uuringu abil. Mõnikord on esimene viide ebanormaalne laboratoorsete analüüside tulemus (nt jämesoolevähist tingitud aneemia).
Täielik anamnees ja füüsiline läbivaatus võivad avastada ootamatuid vihjeid varajase vähi kohta.
Anamnees
Arstid peavad olema teadlikud eelsoodumusteguritest ja küsima konkreetselt perekondlike vähkkasvajate, keskkonnaga kokkupuute (sh suitsetamise anamneesis) ja varasemate või praeguste haiguste kohta (nt autoimmuunhäired, varasem immuunsüsteemi pärssiv ravi, B- või C-hepatiidi infektsioon, HIV-infektsioon, ebanormaalne Papanicolaou test, inimese papilloomiviiruse infektsioon).
Varjatud vähile viitavate sümptomite hulka võivad kuuluda
- Väsimus
- kehakaalu langus
- palavik
- öine higistamine
- Köha
- Hemoptüüs (veriköha)
- Veritsus
- Veriroe
- Muutus soolestiku harjumustes
- Püsiv valu
Sõltuvalt vähi asukohast võivad esineda ka muud sümptomid (nt hääle kähedus kõri vähi korral või ebanormaalne tupeverejooks emakavähi korral).
Füüsiline läbivaatus
Erilist tähelepanu tuleb pöörata nahale, lümfisõlmedele, kopsudele, rindadele, kõhule ja munanditele. Oluline on ka eesnäärme, pärasoole ja tupe uurimine. Leiud aitavad suunata edasisi uuringuid, sealhulgas röntgenuuringuid ja biopsiat.
Testimine
Uuringud hõlmavad pilt diagnostikat, biomarkereid ja biopsiat; üks või mitu neist võib olla näidustatud patsientidel, kellel on kasvajale viitav anamnees või füüsikalised või laboratoorsed leiud.
Piltdiagnostika uuringute hulka kuuluvad tavalised röntgen-, ultraheli-, kompuutertomograafia, positronemissioonitomograafia (PET) ja magnetresonantstomograafia (MRT) uuringud. Need uuringud aitavad tuvastada kõrvalekaldeid, määrata massi omadusi (tahke või tsüstiline), anda mõõtmeid ja määrata seoseid ümbritsevate struktuuridega, mis võib olla oluline, kui kaalutakse operatsiooni või biopsia tegemist.
Biomarkerid võivad pakkuda kinnitavat tõendusmaterjali patsientidel, kelle leiud viitavad konkreetsele vähile. Enamikku neist ei kasutata rutiinse sõeltestina, välja arvatud kõrge riskiga patsientidel. Kasulikud näited on järgmised
- Alfa-fetoproteiin (hepatotsellulaarne kartsinoom, munandikartsinoom)
- Kartsinoembüooniline antigeen (jämesoolevähk)
- Beeta-humankoriongonadotropiin (koorioosikartsinoom, munandikartsinoom)
- Seerumi immunoglobuliinid (hulgimüeloom)
- Molekulaarsed testid (mitmesugused vähivormid)
- CA 125 (munasarjavähk)
- CA 27-29 (rinnavähk)
- PSA (eesnäärme-spetsiifiline antigeen – eesnäärmevähk)
Mõned neist biomarkeritest võivad olla kõige kasulikumad pigem ravivastuse jälgimisel kui kasvaja avastamisel.
Biopsia diagnoosi ja päritolukoe kinnitamiseks on vähi kahtluse korral peaaegu alati vajalik. Biopsiakoha valik sõltub tavaliselt hõlpsast juurdepääsust ja invasiivsuse astmest. Kui esineb lümfadenopaatia, võib peennõel- või tüvebiopsiast selguda vähitüüp. Lümfoomide diagnoosimiseks soovitatakse biopsiat (core biopsy) või lümfisõlmede eemaldamist, sest täpse histoloogilise diagnoosi jaoks on oluline säilitada sõlmede arhitektuur. Mõnikord on vajalik avatud biopsia. Muud biopsiateed on bronhoskoopia või mediastinoskoopia kergesti ligipääsetavate mediastinaalsete või tsentraalsete kopsukasvajate puhul, perkutaanne maksabiopsia, kui esineb maksakahjustusi, ja CT- või ultraheli-juhitud biopsia kopsu- või pehmete kudede masside puhul.
Grading ( astme määramine) on vähi agressiivsuse histoloogiline näitaja ja annab olulist prognostilist teavet. See määratakse kindlaks koeproovi uurimisel. Kraad põhineb vähirakkude morfoloogilisel välimusel, sealhulgas tuumade, tsütoplasma ja nukleoolide välimusel, mitooside sagedusel ja nekroosi suurusel. Paljude vähivormide jaoks on välja töötatud klassifitseerimisskaalad.
Molekulaarsed testid, nagu kromosoomianalüüs, fluorestseeruv in situ hübriidimine (FISH), polümeraasi ahelreaktsioon (PCR) ja rakupinna antigeenide testimine (nt lümfoomide, leukeemiate, kopsu- ja seedetrakti vähi puhul), aitavad piiritleda metastaatilise vähi päritolu, eriti tundmatu primaarse päritoluga vähi puhul, ning võivad olla abiks ravi valikul.
Staging (staadiumi määratlemine)
Kui histoloogiline diagnoos on püstitatud, aitab staging (st haiguse ulatuse määramine) kaasa raviotsuste tegemisele ja mõjutab prognoosi. Kliinilise staadiumi määramisel kasutatakse andmeid anamneesi, füüsilise läbivaatuse, pildiuuringute, laboratoorsete uuringute ja luuüdi, lümfisõlmede või muude haiguskahtlusega kohtade biopsiate kohta. Konkreetsete kasvajate staadiumide määramise kohta vt üksikasju elundite kohta käivast arutel.
Piltdiagnostika
Piltdiagostika, eriti kompuutertomograafia, PET ja MRT, võivad avastada metastaasid ajus, kopsudes või kõhus, sealhulgas neerupealistes, retroperitoneaalsetes lümfisõlmedes, maksas ja põrnas. MRT (koos gadoliiniumkontrastainega) on valitud protseduur esmasete ja metastaatiliste ajuvähkide äratundmiseks ja hindamiseks. PET-skaneerimist kasutatakse üha sagedamini kahtlase lümfisõlme, kopsukolde või muu massiivi ainevahetuse aktiivsuse määramiseks. Integreeritud PET-CT võib olla väärtuslik, eriti kopsu-, pea- ja kaela- ning rinnavähi ja lümfoomi puhul.
Ultraheliuuringut võib kasutada rinna, orbitaalide, kilpnäärme, südame, südamepiirkonna, maksa, kõhunäärme, neerude, munandite ja retroperitoneaalsete masside uurimiseks. See võib aidata suunata perkutaanseid biopsiasid ja eristada vedelikuga täidetud tsüste tahketest massidest.
Nukleaaruuringuga saab tuvastada mitut liiki metastaase (nt kilpnäärmevähk). Luu skaneerimine tuvastab ebanormaalse luukasvu (st osteoblastilise aktiivsuse) enne, kui see on nähtav tavalisel röntgenülesvõtte abil. Seega ei ole luustiku skaneerimine kasutu puhtalt lüütiliste kasvajate puhul (nt hulgimüeloom); selliste haiguste puhul on rutiinne luu röntgenuuring valik.
Laboratoorsed uuringud
Seerumi keemia ja ensüümide mõõtmised võivad aidata staadiumi määramisel. Kõrgenenud maksaensüümide (aluseline fosfataas, laktaatdehüdrogenaas, alaniinaminotransferaas) ja kõrgendatud bilirubiini tase viitavad maksametastaasidele. Suurenenud seerumi aluseline fosfataas ja kaltsium võivad olla esimesed tõendid luumetastaaside kohta. Kõrgenenud vere uurea või kreatiniini tase võib viidata vähi osalusele neerudes, kogumissüsteemis või põies. Kõrgenenud kusihappesisaldus esineb sageli kiiresti proliferatiivsete vähkkasvajate ja müeloproliferatiivsete ja lümfoproliferatiivsete haigustega patsientidel. Siiski ei ole enamikul inimestel, kellel on suurenenud kusihappe tase, vähki.
Invasiivsed testid
Mediastinoskoopia on eriti väärtuslik mitteväikerakk-kopsuvähi staadiumi määramisel. Kui leitakse mediastinaalsete lümfisõlmede kaasamine, võib patsientidele olla kasulik operatsioonieelne keemiaravi ja/või kiiritusravi.
Luuüdi aspiratsioon ja biopsia on eriti kasulikud lümfoomide ja plasmarakkude müeloomi (hulgimüeloomi) ning väikerakk-kopsuvähi metastaaside avastamisel. Luuüdi biopsia võib olla informatiivne patsientidel, kellel on seletamatuid hematoloogilisi kõrvalekaldeid (st aneemia, trombotsütopeenia, pantsütopeenia).
Paljude vähivormide, näiteks rinna-, kilpnäärme-, mao-, kopsu- ja käärsoolevähi ning melanoomi hindamisel on vajalik ka sentinellilümfisõlmede biopsia. Sentinel-lümfisõlme eemaldamine (mis on määratletud vähi sisse süstitud kontrastaine või radioaktiivsuse omastamise järgi) võib võimaldada piiratud, kuid lõplikku lümfisõlmede võtmist nende vähkkasvaja patsientidel.