Nina ja neelu (mis koosneb nina- (nasopharynx), suu-(oropharynx) ja hypopharynx) võivad olla kahjustatud põletiku, infektsiooni, trauma, kasvaja ja mitmete erinevate seisundite tõttu.
Kurk (throat, lad. larynx)
Uvula (kurgunibu) ripub keskjoonel pehme suulae kaugemas otsas. Selle pikkus on väga erinev. Pikk uvula ja lahtine või liigne velopharyngeaalne kude * võivad põhjustada norskamist ja mõnikord soodustada obstruktiivset uneapnoe teket.
*Velopharyngeaalne kude hõlmab nii pehmet suulage kui ka neelu ning kurgu külg- ja tagaseina. Nende struktuuride eesmärk on eraldada suuõõne ja ninaõõne neelamise ja kõne ajal.
Mandlid ja adenoidid on lümfoid koe kogumikud, mis ümbritsevad neelu tagumist osa Waldeyeri rõngaks nimetatavas piirkonnas. Nende ülesanne on võidelda infektsioonide vastu.
Larynx’it (kõri) käsitletakse lõigus kõrihäired.
Nina
Ninaõõnsust katab tugevalt vaskulaarne limaskest, mis soojendab ja niisutab sissetulevat õhku. Õhuõõne mõlemal külgseinal on 3 karbikut, mis on luised „riiulid“, mis suurendavad pindala, võimaldades seeläbi tõhusamat soojus- ja niiskusvahetust. Nina lima püüab sissetulevaid tahkeid osakesi. Keskmise ja alumise karbiku vaheline ruum on keskmine meatus, millesse suubub ülalõualuu ja suurem osa etmoidsete rakkude limast. Karbikute vahele võivad tekkida polüübid, mis on sageli seotud astma, allergia, aspiriini kasutamise ja tsüstilise fibroosiga.
Ninaõõned (siinused)
Kõrvalninakoopad (paranasal sinuses) on limaskestaga vooderdatud luised õõnsused, mis on ühendatud ninaneelu kaudu. Neid on 4 tüüpi: ülaõualuu- (maxillary, otsmiku-(frontal), etmoid-(ethmoid) ja sfenoid- (sphenoid) siinused. Need asuvad näo- ja koljuluudes (vt joonis Paranasaalsinused). Siinuste füsioloogiline roll on ebaselge.
Paranasaalsed ninakoopad
Hindamine
Nina ja neelu uurimine on osa igast üldisest otorinolarüngoloogilisest uuringust.
Anamnees
Üldine teave hõlmab alkoholi või tubaka kasutamist (mõlemad on pea- ja kaelavähi peamised riskitegurid) ja süsteemseid sümptomeid, nagu palavik ja kehakaalu langus. Orofarüngeaalsete sümptomite hulka kuuluvad valu, haavandid ja neelamis- või kõnelemisraskused. Nina- ja ninaõõne sümptomite hulka kuuluvad ninahingamise häire ja selle kestus, eritis, lõhna- ja/või maitsemeele kaotamine ning verejooks.
Füüsiline läbivaatus
Mõned nina-kõrva-kurgu arstid kasutavad pealampi. Kuna aga valgust ei saa täpselt nägemisteljega joondada, on raske vältida varjude tekkimist kitsastes piirkondades (nt ninaõõnsuses). Parema valgustuse annab pähe paigaldatud kumer peegel; arst vaatab läbi peegli keskel oleva augu, nii et valgustus on alati telgjoones. Peapeegel peegeldab valgust patsiendi taha ja veidi küljele paigutatud allikast ning nõuab tõhusaks kasutamiseks harjutamist.
Nina uuritakse ninaspeekuliga (speculum,ninapeegel) , mida hoitakse nii, et kaks laba avanevad anteroposteriorioorselt (või kergelt viltuses) suunas ja ei suru vastu vaheseina. Arst uurib, kas ninas on koorik, eritis, vaheseina kõrvalekalle või perforatsioon; kas limaskest on erütematoosne, niiske või turses; ja kas esineb polüüpe. Otsmiku- ja ülalõualuu kohal olevat nahka uuritakse erüteemi ja helluse suhtes, mis viitab põskkoopapõletikule.
Vajaduse korral võib uurida nina- ja kõrisõõrmeid painduva nasofarüngoskoobiga. Nina ja kurgu pihustatakse paikselt anesteetikumiga (nt lidokaiin 4%) ning nina pihustatakse ka dekongestandiga (nt fenüülefriin 0,5%). Mõne minuti pärast viiakse skoop ettevaatlikult läbi ninaõõne ja kontrollitakse ninaõõnt, hüpofarünksit ja kõri. Nina endoskoopilist uuringut võib teha ka jäiga skoobiga, mis võimaldab suurepäraseid vaateid nina sisemusse, kuid see nõuab oskusi, et teha seda patsiendile ebamugavustunnet tekitamata.
Alternatiivina võib teha ka peegeluuringu. Peeglit tuleb enne kasutamist soojendada, et vältida udusust. Ninaneelu uurimiseks kasutatakse väikest peeglit. Seda hoitakse vahetult uvula all, nurga all ülespoole; keel surutakse keelespaatli abil alla. Suuremat peeglit kasutatakse hüpofarünaksi ja kõri jaoks. Keel tõmmatakse tagasi, haarates seda marlitampooniga, ja peegel asetatakse vastu pehmet suulage, nurgaga allapoole.
Kaela uurimine seisneb kontrollimises ja lisamasside tunnetamises. Kui leidub lisamasse, märgib arst, kas need on tundlikud, fluktueeruvad, tihedad või kivikõvad, liikuvad või fikseeritud. Infektsioonist põhjustatud massid on õrnad ja liikuvad; vähkkasvajad on tavaliselt mittevalulikud, kõvad ja fikseeritud. Erilist tähelepanu pööratakse kaela lümfisõlmedele ning kilpnäärme ja parotiidnäärmetele.