(PT – physical therapy)
Füsioteraapia eesmärk on parandada liigese- ja lihastegevust (nt liikumisulatust, jõudu) ja seeläbi parandada patsiendi võimet seista, tasakaalustada, kõndida ja trepist üles ronida. Näiteks kasutatakse füsioteraapiat tavaliselt alajäsemete amputeeritute treenimiseks. Teisalt keskendub tegevusteraapia enesehooldustegevusele ning lihaste ja liigeste peenmotoorse koordinatsiooni parandamisele, eriti ülemiste jäsemete puhul.
Liikumisulatus
Piiratud liikumisulatus kahjustab funktsiooni ja kipub tekitama valu ning ohustama patsiente survevalu tekkeks. Liikumisulatust tuleks hinnata goniomeetriga enne ravi alustamist ja seejärel regulaarselt (normaalsed väärtused vt Centers for Disease Control and Prevention Normal Joint Range of Motion Study).
Liikumisulatuse harjutused venitavad jäikasid liigeseid. Venitamine on tavaliselt kõige tõhusam ja kõige vähem valulikum, kui kudede temperatuur on tõstetud umbes 43 °C-ni (vt soojus). Liikumisulatuse harjutusi on mitut liiki.
- Aktiivsed: Seda tüüpi kasutatakse siis, kui patsiendid saavad harjutada ilma abita; patsiendid peavad ise oma jäsemeid liigutama.
- Aktiivne abistav: Seda tüüpi kasutatakse, kui lihased on nõrgad või kui liigeste liigutamine põhjustab ebamugavust; patsiendid peavad oma jäsemeid liigutama, kuid terapeut aitab neil seda teha.
- Passiivne: Seda tüüpi kasutatakse siis, kui patsiendid ei saa aktiivselt treeningus osaleda; neilt ei nõuta mingit pingutust.
Tugevus ja konditsioneerimine
Paljude harjutuste eesmärk on parandada lihasjõudu (lihastugevuse liigitamise kohta vt tabelit Lihastugevuse astmed). Lihasjõudu võib suurendada progressiivse vastupanuharjutuse abil. Kui lihas on väga nõrk, on raskusjõud üksi piisavaks vastupanuks. Kui lihasjõud muutub rahuldavaks, lisatakse täiendavat manuaalset või mehaanilist vastupanu (nt raskused, vedru pingutus).
Üldised konditsioneerimisharjutused kombineerivad erinevaid harjutusi, et ravida nõrgenemise, pikemaajalise voodipuhkuse või immobiliseerimise mõju. Eesmärgid on hemodünaamilise tasakaalu taastamine, kardiorespiratoorsete võimete ja vastupidavuse suurendamine ning liikumisulatuse ja lihasjõu säilitamine.
Eakate inimeste puhul on nende harjutuste eesmärk nii tugevdada lihaseid piisavalt, et nad saaksid normaalselt toimida, kui ka võimalusel taastada vanusele vastav normaalne jõud.
Proprioretseptiline neuromuskulaarne hõlbustamine
Proprioretseptiivne neuromuskulaarne fastsilitatsioon aitab edendada neuromuskulaarset aktiivsust patsientidel, kellel on spastilisusega ülemise motoorse neuroni kahjustus; see võimaldab neil tunda lihaskontraktsiooni ja aitab säilitada kahjustatud liigese liikumisulatust. Näiteks, kui parempoolse hemipleegiaga patsientide vasakule küünarnuki painutajale (bitsepsile) rakendatakse tugevat vastupanu, tõmbub kehapoole biitsepslihas kokku, painutades paremat küünarnukki.
Koordinatsiooniharjutused
Koordinatsiooniharjutused on ülesandepõhised harjutused, mis parandavad motoorseid oskusi, kordades liikumist, mis töötab rohkem kui ühe liigese ja lihase jaoks samaaegselt (nt eseme ülesvõtmine, kehaosa puudutamine).
Liikumisharjutused
Enne liikumisharjutustega alustamist peavad patsiendid olema võimelised seisvas asendis tasakaalu hoidma. Tasakaaluharjutusi tehakse tavaliselt paralleelsete kangide abil, kusjuures terapeut seisab patsiendi ees või otse tema taga. Patsiendid nihutavad kangidest kinni hoides oma raskust küljelt küljele ja ettepoole ning tahapoole. Kui patsient suudab ohutult tasakaalustada, võib ta jätkata liikumisharjutustega.
Patsiendi toetamine kõndimise ajal
Abilised peaksid asetama ühe käe patsiendi käe alla, võtma õrnalt kinni patsiendi küünarvarrest ja lukustama oma käe kindlalt patsiendi kaenlaaluse alla. Kui patsient hakkab kukkuma, saavad abilised seega patsiendi õlgadele tuge pakkuda. Kui patsiendil on seljas vöökohavöö, kasutavad abilised oma vaba kätt vööst kinnipidamiseks.
Patsiendi toetamine kõndimise ajal
Ambulatoorselt liikumine on sageli taastusravi peamine eesmärk. Kui üksikud lihased on nõrgad või spastilised, võib kasutada ortoosi (või vöö).Harjutusi alustatakse tavaliselt pärast paralleelraudade kasutamist; kui patsiendid edenevad, kasutavad nad kõndimiskeppi, käsipuid või keppe ja seejärel kõnnivad ilma abivahenditeta. Mõned patsiendid kannavad abivööd, mida terapeut kasutab kukkumiste vältimiseks. Igaüks, kes abistab patsienti kõndimisel, peaks teadma, kuidas teda õigesti toetada (vt joonis Patsiendi toetamine kõndimise ajal).
Abilised peaksid asetama ühe käe patsiendi käe alla, võtma õrnalt kinni patsiendi küünarvarrest ja lukustama oma käe kindlalt patsiendi kaenlaaluse alla. Kui patsient hakkab kukkuma, saavad abilised seega patsiendi õlale tuge pakkuda. Kui patsiendil on seljas vöökohavöö, kasutavad abilised oma vaba kätt vööst kinnipidamiseks.
Niipea, kui patsiendid suudavad ohutult tasasel pinnal kõndida, võivad nad alustada treppide või kõnniteede ületamise treeningutega, kui mõlemad oskused on vajalikud. Patsiendid, kes kasutavad kõndimisaparaate, peavad õppima spetsiaalseid treppidele tõusmise ja üle kõnniteede astumise tehnikaid. Trepist tõusmine algab parema jalaga ja laskumine kahjustatud jalaga (st hea jalg viib üles, halb jalg viib alla). Enne patsiendi kodust lahkumist peaks sotsiaaltöötaja või füsioterapeut korraldama, et patsiendi koju paigaldataks kõigile treppidele turvalised käsipuud.
Ümbermineku treening
Patsiendid, kes ei suuda iseseisvalt voodist toolile, toolilt tugiraamile või toolist püstiasendisse liikuda, vajavad tavaliselt 24 tundi ööpäevas saatjaid. Abiks võib olla ka tugiraamide ja toolide kõrguse reguleerimine. Mõnikord on abivahendid kasulikud (nt inimestele, kellel on raskusi istuvas asendis püsti tõusmisega, võib kasu olla kõrgendatud istmega toolist või isetõstetavast toolist).
TABEL Lihastugevuse astmed
| Hinne | Kirjeldus |
| 5 või N | Täielik liikumisulatuse ulatus raskusjõu suhtes ja täielik vastupanu patsiendi suurusele, vanusele ja soole |
| N- | Kerge nõrkus |
| G+ | Mõõdukas nõrkus |
| 4 või G | Liikumine vastu raskusjõudu ja mõõdukat vastupanu vähemalt 10 korda ilma väsimuseta |
| F+ | Liikumine vastu raskusjõudu mitu korda või kerge vastupanu üks kord |
| 3 või F | Täielik liikumine raskusjõu vastu |
| F- | Liikumine vastu raskusjõudu ja täielik liikumisulatus üks kord |
| P+ | Täielik liikumisulatus ilma gravitatsioonita, kuid mõningase vastupanuga. |
| 2 või P | Täielik liikumisulatus koos raskusjõu kõrvaldamisega |
| P- | Mittetäielik liikumisulatus, kui raskusjõud on kõrvaldatud. |
| 1 või T | Tõendid kontraktsiooni kohta (nähtavad või tuntavad), kuid liigese liikumine puudub. |
| 0 | Puudub tuntav või nähtav kokkutõmbumine ja liigese liikumine. |
N = normaalne; G = hea; F = rahuldav; P = halb; T = vähene.