Reumatroidartriit on liigesepõletik, millesse haigestuvad valdavalt mõlema kehapoole labakäte ja -jalgade liigesed. Sageli avaldub haigus põlve- või õlaliigestes ning pikemalt kestes isegi lülisambas.
Haigestuda võivad ka liigeselähedased koed – limapaunad, kõõlustuped ja lihased. Lisaks esineb mõnikord liigeste lähedal veel nahaaluseid põletikulisi sõlmekesi. Haigus on oma iseloomult krooniline – pidevalt edasi arenev ja pikaaegne. Aja jooksul hakkavad liigestes tekkkima moondumised ning see võib viia invaliidistumiseni.
Reumatoidartriit on autoimmuunhaigus, mille puhul keha kaitsemehhanismid ei funktsioneeri tavapäraselt ning immuunsüsteemi rakud asuvad ründama keha enda rakke ja kudesid. Haiguse tekkepõhjus on seni teadmata, kuid eelsoodumuseks peetakse pärilikkust ning ka suitsetamist.
Seda artriidivormi esineb ligikaudu 1%-l elanikkonnast alates varasest lapseeast kuni kõrge vanuseni, kuid enamasti haigestutakse vahemikus 20-50 eluaastat. Meestel esineb haigust kolm korda vähem kui naistel.
Alguses tekivad haigusnähtudena liigesevalud ning -jäikus, eeskätt hommikuti. Samuti kaasneb haigestumisega kiiresti väsimine nii füüsiliselt kui vaimselt. Haigus võib alata järsku ja ägedalt või areneda järk-järgult.
Reumatroidartiit kulgeb reeglina perioodiliselt, vaheldudes haiguse ägenemise ja taandumisega. Kui jätta ravimata, võib eluiga lüheneda 5-15 aastat. Seetõttu on väga tähtis alustada kombineeritud ravi varakult, enne oluliste muutuste tekkimist liigestes.
Reumatoidartriiti haigestudes tuleks selle kulgemise iseloomust sõltuvalt arvestada ka puhkuse ja kehalise koormuse vahekorda. Haiguse taandumisel peaks kehalist aktiivsust suurendama, võimlema ning rakendama taastusravi. See aitab säilitada liigeste funktsiooni, tugevdab haiget liigest toetavaid lihaseid ning parandab füüsilist tervist. Ägenemise perioodil võiks aga rohkem puhata.
Kui liigestes on tekkinud juba liikumist takistavad moondumised, tuleb appi võtta tuge pakkuvad abivahendid või kaaluda kirurgilise ravi võimalikkust.