Tervishoius töötamisel on omavaheline suhtlus ja meeskonnatöö võtmetähtsusega ning seda nii kolleegide kui patsientidega. Hea kommunikatsiooni nurgakiviks on üksteise mõistmine, mis peaks seega toimuma mõlemale osapoolele arusaadavas keeles. Praeguste ja tulevaste noorte arstide seas, kes pakatavad püüdlustest ja innust pakkuda oma patsientidele parimat võimalikku ravi, on tänaseks Eestis töötades tekkinud siinkohal aga käärid. Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts (EAÜS) ja Eesti Nooremarstide Ühendus (ENÜ) kogusid oma liikmetelt kogemuslugusid, et tuua esile selle probleemi tõsidust.

Peremeditsiini resident Kati jagas lugu, kuidas taastusravi osakonnas praktikal viibides oli ta tunnistajaks olukorrale, kus keelebarjäär tema ja juhendaja vahel viis möödarääkimiseni, mis võinuks ohustada patsienti. Residendi juhendaja oli vene rahvusest arst ning arutleti patsiendi raviskeemi üle, mis vajas muutmist seoses edasise plaanilise hambaraviga. Suhtlus osapoolte vahel ei olnud piisavalt selge, mistõttu oli insuldist taastuv patsient enne hambaravi protseduure tõenäoliselt liiga pikka aega ravimiteta, mis oleks võinud põhjustada uue insuldi tekke. Patsient ei olnud ilmselt juhtumi tagamaadest teadlik, kuid võib oletada, et sellised kommunikatsioonivead võivad sagedamini mõjutada ravikvaliteeti ning seda patsiendi teadmata.

Noored arstid tõid välja, et venekeelset anamneesi võttes tunnevad nad end ebakindlalt ka siis, kui keeles on omandatud juba mõningane pädevus. Nad on toonud näiteid olukordadest, kus venekeelse patsiendiga suhtlemine meenutab rohkem tööintervjuud, kui avatud usaldusliku suhte loomisega vestlust: vastuseid antakse ainult sellele, mida küsitakse ja kõik muu, mis võib olla võtmetähtsusega, jääb üles märkimata. Halvimal juhul tekib arsti ja patsiendi vahel võistlus keelekeskkonna loomise pärast, kus tulemuseks on konflikt, mis kahjustab arst-patsiendi vahelist usalduslikku suhet.

Järgmine lugu praeguselt arst-residendilt tema ülikooliaegsetest kogemustest illustreerib probleemi hästi:

“Aga näiteks, mul on siiani meeles abiarstina EMOs töötamisest patsient, kes tuli kõhuvaluga ning rääkis vene keelt. Kell oli ca 3 öösel, kõigil oli tegemist, polnud eriti võimalust tõlki paluda ning hindasin, et sain piisavalt ta kaebustest aru. Ägedat haigust ei leidnud, lubasin ta koju. Aga siiani on hingel, et mis siis kui mõni oluline lause läks kõrvust mööda, mis oleks vajanud põhjalikumaid uuringuid? Äkki jäi midagi olulist seetõttu avastamata? Ma ei saagi kunagi teada.

Selliseid lugusid on palju, sest tegelikult olen veidi ebakindel iga venekeelse patsiendiga. Meie patsiendid usaldavad meid ja ei pruugigi teada saada, et meditsiinikvaliteet, mida nad saavad, on madalam, kui eestikeelsetel patsientidel. Ma arvan, et kui oleks olemas tõene statistika ravivigadest, mis ei sõltu patsiendi enda julgusest meditsiinisüsteemile vastu hakata, oleks venekeelsete patsientide osakaal ravivigades palju suurem.

Lisaks, kuna ei ole ühtset süsteemi, kuidas venekeelsete patsientidega tegeleda, siis nüüd on see sageli muutunud arsti ja patsiendi vaheliseks vastasseisuks – kumb vahetab keelt enne…”

Kuigi noored arstid on kahtlemata oma karjääri algusaastatel tihti väga pühendunud ja ettevaatlikud, et vältida vigu, ei tohiks ka need “mis-siis-kui?” lood jääda tähelepanuta. Oluline on märgata, et sellised juhtumid tekitavad noortes stressi ja ebakindlust ning keelebarjäär viib fookuse meditsiinilise abi andmiselt eemale.

Nagu mainitud, on kvaliteetse tervishoiuteenuse pakkumise eelduseks, lisaks ametialastele teadmistele ja oskustele, meeskonnatöö ning kommunikatsioon. Keel on siinjuures võtmetähtsusega. Võimaliku keelebarjääri esinemine arsti ja patsiendi vahel ei ole arvatavasti nii üllatuslik, kui praeguste ja tulevaste noorte arstide mure töökollektiivis riigikeeles kõneldes hakkama saada. Eestis on meditsiinitöötajaid ettevalmistavates kõrgkoolides ja ülikoolis küll eestikeelsed õppekavad, kuid praktikast on näha, et töökeskkonnas ei ole alati tagatud võimalus suhelda riigikeeles.

Noored on toonud ka arvukalt näiteid keelebarjäärist tingitud töökiusust, mis kahtlemata pole iga juhtumi puhul tahtlik, kuid vajab seda enam teadvustamist ja lahendamist. Eestis on noorte seas laialdasemaks murekohaks vähene või puudulik vene keele oskus samas kui vanematel kolleegidel on võrreldes noortega sagedamini probleem inglise keele kõnelemisega. Universaalseks probleemiks on eksootilistest riikides pärit patsiendid, kes ei räägi ei eesti, vene ega inglise keelt.

Kuigi meeskonnatöö peaks tooma välja iga liikme tugevused, ilmnevad olukorrad, kus noored arstid saavad keelebarjääriga seotud probleemidele lahenduse asemel hoopis halvakspanu.

“Mu juhendaja teadis algusest peale, et minu vene keele oskus on kehv, kuid ei soostunud isegi olukorda selgitama. Kui vene keele osas juhendajatelt abi paluda, siis sain tihti pahameele osaliseks, et kuidas saan töötada meditsiinis kui vene keelt ei oska (seda pahameelt avaldavad korduvalt nii kolleegid, kelle emakeel on vene keel, kui ka need kolleegid, kellel emakeel eesti keel).”

Lugusid halvast suhtumisest on kuulda tudengitelt juba pärast esimese kursuse lõpetamist tööle asudes. Kui juba nii varakult toksilisse töökeskkonda sattuda, võib motivatsioon arstiõpingud lõpuni viia ohtu sattuda.

“Ma ise olin tohutult õhinas, et sain üldse tööle ja siis see kadalipp algas. Hooldajad ja õed rääkisid omavahel ainult vene keeles ja eesti hooldajad ja õed loomulikult oskasid vene keelt ja nendega räägiti vajadusel vene keeles…” … “…Siis pani vanemõde mind prooviperioodil kokku ukrainlasega, kes ei rääkinud mitte ühtegi sõna eesti keelt, ma leian, et see oli samamoodi täielik mõnitamine, prooviperioodil saad sa omale inimesed, kes sind aitavad, see ukrainlane käis aga ringi ja pööritas silmi, kuna ma ei saanud sõnagi aru, mida ta rääkis – mismoodi ma osakonna töö siis ära õpin…”

Probleem ei peitu tegelikult tudengite väheses motivatsioonis keelt õppida. Keeleõpe on noortele vägagi atraktiivne, kuid üha globaliseeruvamas maailmas ei ole võimalik kõiki maailma keeli selgeks õppida. Soomelt ja Rootsilt saaksime eeskuju võtta tõlkelahenduste rakendamisel, mis aitaks küll leevendada keelebarjääri visiitidel, kuid mitte töökeskkonnas. Tuleb pürgida toetavatele töösuhetele, et motiveerida enda inimesi Eestisse jääma. Peaksime süüdlase otsimisest edasi liikuma ning ühiselt kokku tulema, et antud probleemile lahendust leida.

–

Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts
PRESSITEADE
16.12.2024

Päisefoto: Envato Elements. Pilt on illustratiivne.