Ülemarsti dr Toomas Kariisi pea viieaastane ametiaeg Ida-Viru Keskhaigla juhatuse liikme rollis on lähenenud finišile ja tema on andnud teatepulga üle järgmisele ülemarstile, kelleks sai neuroloog dr Pille Letjuka.

Selles artiklis räägib dr Kariis sellest, millised arengud on selle aja jooksul haiglas toimunud, mida on tarvis edasi arendada, mis aitab juhtidel olla efektiivsemad eestvedajad, kuidas haigla kriisidega toime on tulnud. Muuhulgas jagab ta stressi maandamise tehnikaid, inspiratsiooni allikaid ja paotab ust enda harrastuste maailma.

Kuidas see kõik alguse sai

Meenutasin oma esimest tööpäeva Ida-Viru Keskhaigla ülemarstina. Hommikul taksosse istudes Aru tänaval palusin end viia haiglasse.

„Millisesse haiglasse?“

„Palju teil neid siis on?“

„Lausa kolm – Jõhvi Haigla, Puru Haigla, Ahtme Haigla.“

„No viige mind sellesse haiglasse, kus ma töötan.“

Mulle tundus kõige tuttavam nimi Ahtme Haigla. Aga olin siiski pisut eksinud.

Tagantjärgi nagu muinasjutt

Liialdamata võin öelda, et iga algus on raske. Üsna keeruline oli ennustada, mis mind ees ootab. See on nagu pikk hüpe ootamatusi, üllatusi ja valikuid täis teadmatusesse, kus on oluline ennast kiiresti kokku võtta, grupeeruda ja võimalikult pehmelt maanduda. Ametisse astumise ajal oli mul varasemast kogemusest arstina ettekujutus oma rollist selles organisatsioonis, mis tagaski pehmema maandumise. Edasi hakkasid asjad juba selgemaks ja konkreetsemaks, aga mitte alati plaanipäraseks minema.

Kokkuvõtvalt nendin, et need viis aastat ülemarsti rollis on mind rikastanud, arendanud ja mulle palju uut õpetanud.

Usk inimestesse on parima tootlusega investeering

Meie haiglas töötavad suurepärased inimesed. Nad on haritud, oskuslikud ja pühendunud ja motiveeritud tööd tegema. Kui ma pean nimetama ühe aspekti, milles ma kunagi pettunud ei ole, ütlen ma pikalt mõtlemata, et meie inimeste võimekus. Kuigi haiglas on tervishoiutöötajatel muidugi primaarne roll, ei ole võimalik tagada haigla toimepidevust ilma mittemeditsiiniliste struktuuriüksuste töötajateta. Kõikide inimeste panus on oluline.

Ega ma ei oleks ülemarsti ametikohta vastu võtnud, kui mul ei oleks usku inimestesse, kes haiglas töötavad, nii et meeskond ja koostöö ongi võluvitsad.

Ega ma ei oleks ülemarsti ametikohta vastu võtnud, kui mul ei oleks usku inimestesse, kes haiglas töötavad, nii et meeskond ja koostöö ongi võluvitsad.

Tiksuv liivakell kannustab

Olen veendunud, et organisatsioonis peavad strateegilised juhid vahetuma selleks, et organisatsioon areneks harmooniliselt. Ja sellest ei saa üle ega ümber. Igal juhil on oma lemmikteemad, millega ta on valmis tegelema isegi poolunes, ja teemad, mis nii palju ei kõneta, aga vajavad reageerimist, tegutsemist ja lahendamist. Kui klammerduda ainult lemmikteemade külge, siis tekib stagnatsioon arendustes, sest juht vajub täielikult oma mugavustsooni. Lõppude lõpuks tõmbab see organisatsiooni kreeni.

Juhid tulevad ja lähevad, aga organisatsioon on süsteem, mis jääb. Süsteemi saab muuta ja kõigutada, aga selle kujundatud karkass on alati alles.

Minu hinnangul on strateegilise juhi ametiaja optimaalne pikkus neli kuni kaheksa aastat. Siis on piisavalt aega eesmärkide realiseerimiseks või ümber hindamiseks ning uute kavandamist ja katsetamist. Üle selle aja ametis püsimine tähendab pigem kontoritoolist kahe kämblaga kinnihoidmist.

Kogu meeskonna saavutus

Saavutuste kontekstis tuleb minu meelest märgata ja rõhutada kogu haigla meeskonna ja koostööpartnerite sünergiat. Kõik, mis täna on, ongi saavutus. Strateegia on paigas. Haiglas töötavad pühendunud spetsialistid, seadmed on uued ja kõrgtehnoloogilised, infrastruktuur on kaasaegne. Viieaastasesse ajaperioodi mahuvad üks nurgakivi panek ja haigla kolme korpuse valmimine – Järve tervisemaja, Ahtme tervisemaja, M-korpus ja G-korpuse (laiendatud L-korpus) rekonstrueerimistööde peatne lõpetamine.

Personal nooreneb – umbes 35 protsenti arstidest on alla 45. aasta. Viis aastat tagasi oli meil selles vanusegrupis ligi 7 protsenti vähem arste. Päris palju noorspetsialiste töötab ka mittemeditsiinilistes struktuuriüksustes. Arstide arvu kasvatamine ei ole lihtne, aga oleme suutnud meie juures töötamise vastu suuremat huvi äratada praktikantide ja arst-residentide seas.

Arenguruumi on veel onkoloogia valdkonna edendamisel. See on keskhaigla teenuste portfelli vajalik komponent. Vähihaigete arv on kahjuks tõusutrendis ja onkoloogi vastuvõttude sagedust tuleb tõsta. Selleks on vaja vähemalt kolm onkoloogi juurde võtta. Lisaks oleks õiglane luua patsientidele pealinnast võimalus saada meie juures keemiaravi.

Samal kaalukausil kahe suure kriisiga

Lisaks oma tavapärasele administratiivtööle ja ravitööle, tuli mitu korda kokku puutuda suurte kriisidega, mis olid haiglat mõjutanud ja see mõju oli suur.

Esimene neist on COVID-19 viiruse pandeemia, mis piiras haigla tavapärast tegutsemist umbes kaheks aastaks. Ükski inimene ja eluvaldkond ei jäänud selles kriisis puutumatuks. Arstiabi osutamine riigis pandi proovile. Abi väljastpoolt ei olnud kuskilt võtta. Täitsime meile pandud ootusi tänu meie endi töötajate pingutustele. Kriisijuhtide väljakutse oli säilitada inimeste koostöövõime ja vältida trotsi, väsimust ja vastu töötamist. Kriisiolukord paneb kõik paika. See kriis tõestas, et haiglal on väga hea ravipotentsiaal.

Teine suur kriis on lahingutegevus Ukrainas, mis on toonud meie juurde sõjapõgenikke. Hoolitsesime nende tervise eest, tegime tervisekontrolli ja osutasime arstiabi. See suurendas meie arstide töökoormust, aga keegi ei jäänud abist ilma. Sõjapõgenike seas oli ka arste, mis andis meile võimaluse neid ette valmistada arsti kutse tunnistamiseks Eestis. Mõned neist töötavad meie juures üldarstidena, kuna vastavalt kehtestatud reeglitele ei saanud me neid eriarstidena tööle võtta. Selleks peab olema läbitud residentuur Eestis.

Empaatia patsientide käsitlemisel

Meditsiin on spetsiifiline valdkond. Haiglas saab lisaks positiivsetele hetkedele, nagu näiteks lapse sünd või paranenud patsient, näha aeg-ajalt ka inimeste kannatusi, mis võivad meile emotsionaalselt mõjuda. Siin on abiks erialane küpsus ja töökogemus. Kõik see tuleb ajaga. Kui patsient ei parane ja arst suhtub sellesse ilma välise emotsioonita, ei tähenda, et see talle korda ei lähe.

Kui patsient ei parane ja arst suhtub sellesse ilma välise emotsioonita, ei tähenda, et see talle korda ei lähe.

Patsientide käsitlemisel on oluline empaatia, mis on tervishoiutöötajale vajalik patsientidega sideme loomiseks. See on võime mõista patsientide tundeid, tajuda nende hirme, ärevust ja valu. Lisaks võimaldab see täpsustada anamneesi, mis on eduka diagnoosimise ja sobiliku raviplaani koostamise eeldus. Tegutseme selle nimel, et tagada patsientidele turvatunne ja rahulolu. Tänuavalduste arv ületab kaebuste arvu.

Ravitöö on sisuline ja konkreetne – haiglaravil on inimesed, kes peavadki haiglaravil olema, kes päriselt vajavad meie teenuseid.

Samas soovin rõhutada, et tegemist on tööga. Me teeme patsientide heaks kõik, mida me suudame teha, aga imesid me paraku teha ei saa. Mõnikord need võivad meist sõltumatult juhtuda.

Toomas Kariis väljaspool haiglat

Varasemalt lõin ma kaasa kammerkooris. See oli ajamahukas töö Ida-Virumaal ei võimaldanud mul samas mahus sellega tegeleda. Selle asemel sain pöörata rohkem tähelepanu sõjaväe meditsiini korraldamisele, täpsemalt sõja-tsiviilmeditsiini integratsioonile. Osalen Kaitseväe õppekogunemistel ja 2023. aasta kevadel sain tänukirja riigikaitsesse panustamise eest.

Õnneks on Eesti NATO koosseisus ja see on oluline julgeolekugarantii, aga vaatamata koostööle teiste riikidega on meie riik meie endi kujundada.

Soov seista arstikutse ja arstkonna parema tuleviku eest, väärtustada ja parendada arstiabi on suunanud mind tegelema asjadega, kus olen kasulik ja vajalik. Innustust selleks annavad mulle aktiivsed, kaasakiskuvad, teotahtelised inimesed, kes mind ümbritsevad.

Mihhail Tammearu, SA Ida-Viru Keskhaigla turundus- ja kommunikatsioonijuht