Lääne-Tallinna Keskhaigla üldkirurgia- ja koloproktoloogiakeskuses on Baltikumis esimesena alustatud sakraalse neuromodulatsiooni protseduuridega soolepidamatusega patsientide raviks, andis haigla teada.

Sakraalne neuromodulatsioon ehk sakraalnärvi stimulatsioon on soolepidamatusega patsiendile näidustatud juhul, kui konservatiivne ravi ei ole andnud soovitud tulemust.

„Protseduuri käigus paigaldatakse patsiendile kolmanda või neljanda sakraalnärvi juure lähedusse elektrood, mis on kaks-kolm nädalat ühendatud ajutise kehavälise stimulaatoriga. Stimulaator annab elektrilise impulsi sakraalnärvile, mis aitab kontrollida pärasoolt ja soolefunktsiooni läbi muutuste ajukeskustes,“ kirjeldas ravi toimemehhanismi dr Kaur Liivak, Lääne-Tallinna Keskhaigla üldkirurgia- ja koloproktoloogiakeskuse ülemarst-juhataja, lisades, et elektriline impulss on niivõrd nõrk, et inimene ise seda ei tunne.

Stimulaator annab elektrilise impulsi sakraalnärvile, mis aitab kontrollida pärasoolt ja soolefunktsiooni läbi muutuste ajukeskustes.

Sakraalnärvi modulatsiooni protseduurid viisid läbi Lääne-Tallinna Keskhaigla koloproktoloogid dr Kaur Liivak (pildil) ja dr Maksim Sergejev. Foto: Lääne-Tallinna

Sakraalnärvi modulatsiooni protseduurid viisid läbi Lääne-Tallinna Keskhaigla koloproktoloogid dr Kaur Liivak (pildil) ja dr Maksim Sergejev. Foto: Lääne-Tallinna Keskhaigla

Juhul, kui kolmenädalase prooviperioodi ajal patsiendi soolepidamatuse episoodid vähenevad vähemalt 50 protsendi võrra ning seadme väljalülitamisel tekivad sümptomid uuesti, on näidustatud sakraalnärvi püsistimulaatori paigaldamine. Püsistimulaator meenutab väljanägemiselt kardiostimulaatorit ja see paigaldatakse nahaaluskoesse tuharapiirkonda. Seadme aku kestab tavaliselt umbes viis aastat.

„Soolepidamatusega patsientidel ei ole efekt ka kindlasti mitte 100 protsenti. On neid, kellel see ei toimi, ning osadel võivad tekkida probleemid implanteerimise järgselt,“ tõdes ütles dr Liivak Arest.ee’le. „Et riske vähendada, teeme protseduuri kahes etapis: esimeses etapis sisestatakse elektrood ja ühendatakse see ajutise välise stimulaatoriga 3-4 nädalaks. Kui selle aja jooksul pole saadud efektiivsus suurem kui 50 protsenti (elukvaliteedi paranemine, Wexneri skoori vähenemine), siis püsistimulaatorit ei rakendata. Toetudes Soome kolleegide rohkem kui 10-aastasele kogemusele, on hästi valitud patsientidel võimalik saavutada üle 90-protsendiline efektiivsus,“ lisas dr Liivak.

Et riske vähendada, teeme protseduuri kahes etapis: esimeses etapis sisestatakse elektrood ja ühendatakse see ajutise välise stimulaatoriga 3-4 nädalaks.

Dr Liivak viitas ka teadustööle, mis näitab sakraalse neuromodulatsiooni positiivset mõju suuremal osal patsientidest. „Leo et al. 2020 avaldatud publikatsioon (Long-term outcome of sacral nerve stimulation for faecal incontinence) näitab, et rohkem kui 11-aastase jälgimisperioodi vältel püsis patsientide Wexneri skoor samal tasemel võrreldes 6 kuu tulemusega,“ selgitas dr Liivak. „Sama on ka Soome kolleegide kogemus. Komplikatsioone esines 23 protsendil patsientidest, kuid sinna olid arvatud ka programmi muutused, mida reaalelus on väga lihtne lahendada. Stimulaator tuli eemaldada 4,2 protsendil juhtudest, enamasti infektsiooni tõttu ja vaid väga vähestel juhtudel ravi ebaefektiivsuse pärast.“

Aastas võib võib sakraalse neuromodulatsiooni protseduuri vajada 20 inimest

Nüüdseks on Lääne-Tallinna Keskhaigla esimestel patsientidel ajutine kehaväline stimulaator andnud märgatava positiivse efekti ja 4. mail said esimesed kolm patsienti sakraalnärvi püsistimulaatori. Lisaks viidi samal päeval läbi ka üks protseduur uuele patsiendile ajutise stimulaatori paigaldamiseks.

Operatsiooni hind koos test- ja püsiseadmega jääb ca 17-18 000 euro juurde.

Operatsiooni hind koos test- ja püsiseadmega jääb ca 17-18 000 euro juurde.

Protseduurid viisid läbi LTKH koloproktoloogid dr Kaur Liivak ja dr Maksim Sergejev. Sakraalnärvi stimulaatorit puudutavates tehnilistes küsimustes olid arstidele abiks AB Medical Group Eesti esindaja Marko Kalle ning Medtronic Soome esindaja Timo Pelimanni. Viimane on vaatleja ja konsultandina osalenud 11 aasta jooksul pea kõikidel Soomes tehtud sakraalse neuromodulatsiooni protseduuridel.

Operatsiooni hind koos test- ja püsiseadmega jääb ca 17-18 000 euro juurde. Sellest maksab testseadme komplekt 5467,60 ja püsiseadme komplekt 11 777,55 eurot (Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu).

Päraku ja pärasoolehaiguste ravisse lisati lumbo-sakraalnärvide elektrilise modulatsiooni seadmed ja nende paigaldamise teenused alates sellest aastast. Taotluse protseduuri lisamiseks esitas Tallinna Kirurgide Selts. Nende hinnangul vajab seda protseduuri aastas umbes 20 inimest ning aastane kogukulu Tervisekassale ulatub kõvasti üle 300 000 euro. Tervisekassas kindlustatud patsiendi operatsiooni eest tasub Tervisekassa.

MIS ON SAKRAALNE NEUROMODULATSIOON?

  • Sakraalne neuromodulatsioon (SNM) on universaalne protseduur, millele ei ole otseseid
  • alternatiivseid ravivõimalusi. SNM´i kasutatakse, kui teised roojapidamatuse ravimeetodid ei
  • ole tulemust andnud.

(Tervisekassa)

Fekaalinkontinents (FI) on tõsine, elukvaliteeti muutev seisund, mis enamikes populatsioonides on tugevalt aladiagnoositud.

MIS HAIGUSSEISUNDI PUHUL ON SAKRAALSEST NEUROMODULATSIOONIST KASU?

  • Fekaalinkontinents (FI) on tõsine, elukvaliteeti muutev seisund, mis enamikes populatsioonides on tugevalt aladiagnoositud.
  • Fekaalinkontinentsi võib defineerida kui tahtmatut vedela või tahke väljaheite leket.
  • Oma olemuselt on FI pigem sümptom kui diganoos, esinedes 10% populatsioonist ning võib täiskasvanud sünnitanud naistel ulatuda kuni 20-protsendini.
  • Mõningate uuringute andmetel võib see protsent olla veelgi suurem kuna umbes 70% inimestest ei pöördu kergemate kaebuste korral arsti vastuvõtule.
  • SNMi kõige olulisemaks näidustuseks on fekaalinkontinents (FI), kuid ravimeetodit saab rakendada ka kõhukinnisuse ja väikevaagna valusündroomi korral.
  • Eestis raviti varem FI-i füsioteraapia ja konservatiivse raviga (biofeedback, tibiaalnärvi stimulatsioon ja dieedimuutus). Raskemate juhtude puhul on see ebapiisav ning patsientide elukvaliteet ei muutu

Allikas: Tervisekassa