Depressiooni raviks võib kasutada mitmeid ravimiklasse ja ravimeid:

  • Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI)
  • Serotoniini modulaatorid (5-HT2-blokaatorid)
  • Serotoniini ja neeru adrenaliini tagasihaarde inhibiitorid.
  • Noradrenaliini ja dopamiini tagasihaarde inhibiitorid.
  • Heterotsüklilised antidepressandid
  • Monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (MAOI)
  • Melatonergilised antidepressandid
  • Ketamiini sarnased ravimid

Ravimi valikul võib juhinduda varasemast vastusest konkreetsele antidepressandile. Muul juhul on SSRI-d sageli esialgseks ravimivalikuks. Kuigi erinevad SSRI-d on tüüpilistel juhtudel võrdselt tõhusad, muudavad nende ravimite teatud omadused need teatud patsientidele rohkem või vähem sobivaks (vt tabel Antidepressandid ja depressioonihäired: ravi).

Antidepressandid ja enesetapurisk

Patsiente ja nende lähedasi tuleb hoiatada, et mõned patsiendid võivad nädala jooksul pärast antidepressandi kasutamise alustamist või annuse suurendamist tunduda agiteeritumad*, depressiivsemad ja ärevamad; ravi ajal süvenevatest sümptomitest tuleb arstile teatada. Seda olukorda tuleb hoolikalt jälgida, sest mõned patsiendid, eriti nooremad lapsed ja noorukid, muutuvad üha enesetapumeelsemaks, kui agiteeritust, suurenenud depressiooni ja ärevust ei avastata ja kiiresti ei ravita.

*agiteeritus – termin „agiteeritus” või „agiteeritud patsient” tähendab  ülemäärast motoorset või verbaalset tegevust, mis on tavaliselt ebaproduktiivne ja korduv. Selle põhilisteks psühhiaatrilisteks sümptomiteks on muuhulgas vaenulikkus, erutus, koostöövaenulikkus ja vähene kontroll impulsside üle

Toidu- ja ravimiameti (FDA) tööstuse poolt sponsoreeritud uuringute andmebaasi mitme analüüsi tulemusel anti musta kasti hoiatus (black box warning*), et antidepressandid üldiselt on seotud enesetapumõtete tekkimise ja enesetapukatsete suurenenud riskiga ≤ 24-aastastel patsientidel. FDA ja muude andmete hilisemad analüüsid on selle järelduse kahtluse alla seadnud.

* Black box warning – USA Toidu- ja Ravimiamet nõuab teatavate ravimite puhul, millega kaasnevad tõsised ohutusriskid, musta kasti hoiatusi, mida nimetatakse ka hoiatuskastiks (boxed warnings). Sageli teavitatakse nende hoiatustega võimalikest harvaesinevatest, kuid ohtlikest kõrvaltoimetest või edastatakse nendega olulisi juhiseid ravimi ohutuks kasutamiseks.Need on trükitud rasvases kirjas ja ümbritsetud musta raamiga ravimi pakendi sees olevale lisale ning ravimi tootja veebisaidil, kui see on olemas.

Tõendid näitavad, et enesetapurisk ei erine antidepressantide klasside, sealhulgas SSRI-de, serotoniini-norepinefriini tagasihaarde inhibiitorite, tritsükliliste antidepressantide ja MAOI-de vahel. Tõendid ei ole piisavad, et määrata kvantitatiivselt kindlaks konkreetsete antidepressantidega seotud riski.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d)

Need ravimid takistavad serotoniini (5-hüdroksütrüptamiini [5-HT]) tagasihaarde. SSRI-de hulka kuuluvad tsitalopraam, estsitalopraam, fluoksetiin, fluvoksamiin, paroksetiin, sertraliin ja vilasodoon. Kuigi neil ravimitel on sama toimemehhanism, on nende kliiniliste omaduste erinevus oluline valik. Selektiivsetel serotoniini tagasihaarde inhibiitoritel (SSRI) on lai terapeutiline varu; neid on suhteliselt lihtne manustada ja annust on vaja vähe kohandada (v.a fluvoksamiin).

Takistades 5-HT tagasihaarde presünaptiliselt, põhjustavad SSRI-d rohkem 5-HT-d, et stimuleerida postsünaptilisi 5-HT retseptoreid. SSRI-d on 5-HT-süsteemi suhtes selektiivsed, kuid mitte spetsiifilised erinevate 5-HT retseptorite suhtes. Nad stimuleerivad 5-HT1 retseptoreid, millel on antidepressiivne ja anksiolüütiline toime, kuid nad stimuleerivad ka 5-HT2 retseptoreid, põhjustades tavaliselt ärevust, unetust ja seksuaalhäireid, ning 5-HT3 retseptoreid, põhjustades tavaliselt iiveldust ja peavalu. Seega võivad SSRI-d paradoksaalselt leevendada ja põhjustada ärevust.

Mõned patsiendid võivad nädala jooksul pärast SSRI-de kasutamise alustamist või annuse suurendamist tunduda agiteeritumad, depressiivsemad ja ärevamad ning SSRI-de ja võimaliku suitsiidsuse kohta on avaldatud muret.

Seksuaalsed häired (eriti orgasmi saavutamise raskused, kuid ka libiido vähenemine ja erektsioonihäired) esinevad ühel kolmandikul või enamal patsiendil. Mõned SSRI-d põhjustavad kaalutõusu. Teised, eriti fluoksetiin, võivad esimestel kuudel põhjustada anoreksia. SSRI-del on vähe antikolinergilisi, adrenolüütilisi ja südamejuhtivuse toimeid. Sedatsioon on minimaalne või puudub, kuid ravi esimestel nädalatel kipuvad mõned patsiendid olema päeva jooksul unised. Mõnedel patsientidel esineb lahtist väljaheidet või kõhulahtisust.

Ravimite koostoimed on suhteliselt harvad; fluoksetiin, paroksetiin ja fluvoksamiin võivad siiski inhibeerida tsütokroom P-450 (CYP450) isoensüüme, mis võib põhjustada tõsiseid ravimite koostoimeid. Näiteks võivad need ravimid pärssida teatud beetablokaatorite, sealhulgas propranolooli ja metoprolooli metabolismi, mille tagajärjel võib tekkida hüpotensioon ja bradükardia.

Ravimi järsul lõpetamisel võivad tekkida ärajätusümptomid (nt ärrituvus, ärevus, iiveldus); fluoksetiini puhul on sellised mõjud vähem tõenäolised.

Serotoniini modulaatorid (5-HT2 blokaatorid)

Need ravimid blokeerivad peamiselt 5-HT2 retseptorit ja pärsivad 5-HT ja noradrenaliini tagasihaarde. Serotoniini modulaatorite hulka kuuluvad

  • Trazodoon
  • Mirtazapiin

Serotoniini modulaatoritel on antidepressiivne ja anksiolüütiline toime, kuid nad ei põhjusta seksuaalhäireid.

Trazodoon on põhjustanud priapismi (1/1000-l) ja võib alfa-1 noradrenergilise blokaatorina põhjustada ortostaatilist (posturaalset) hüpotensiooni. See on väga sedatiivne, mistõttu selle kasutamine antidepressiivsetes annustes (> 200 mg/päevas) on piiratud. Kõige sagedamini manustatakse seda 50-100 mg annustes magamamineku ajal depressiooniga patsientidele, kellel on unetus.

Mirtasapiin on 5-HT antagonist ja blokeerib alfa-2 adrenergilisi autoretseptoreid, samuti 5-HT2 ja 5-HT3 retseptoreid. Tulemuseks on suurenenud serotonergiline funktsioon ja suurenenud noradrenergiline funktsioon ilma seksuaalhäirete või iivelduseta. Sellel puuduvad kardiaalsed kõrvaltoimed, selle koostoime ravimit metaboliseerivate maksaensüümidega on minimaalne ja see on üldiselt hästi talutav, kuigi see põhjustab sedatsiooni ja kaalutõusu, mida vahendab H1 (histamiini) blokaad.

Serotoniini ja noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid

Nendel ravimitel (nt desvenlafaksiin, duloksetiin, levomilnaasipraan, venlafaksiin, vortioksetiin) on kahekordne 5-HT ja noradrenaliini toimemehhanism, nagu ka tritsüklilistel antidepressantidel.

Nende toksilisus sarnaneb siiski selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI) toksilisusele. Esimesel 2 nädalal on kõige sagedasemaks probleemiks iiveldus; suurte annuste puhul esineb mõõdukas annusest sõltuv vererõhu (BP) tõus. Ravimi järsul lõpetamisel tekivad sageli katkestamissümptomid (nt ärrituvus, ärevus, iiveldus).

Duloksetiin sarnaneb efektiivsuse ja kõrvaltoimete poolest venlafaksiinile.

Noradrenaliini-dopamiini tagasihaarde inhibiitor

Selgelt mõistetamatute mehhanismide kaudu mõjutab see ravimiklass soodsalt dopamiinergilist ja noradrenergilist funktsiooni ning ei mõjuta 5-HT-süsteemi.

Bupropioon on praegu ainus selle klassi ravim. See võib aidata depressiivseid patsiente, kellel on samaaegselt tähelepanupuudulikkuse/ hüperaktiivsuse häire või kokaiinitarbimise häire, ning neid, kes püüavad suitsetamisest loobuda. Bupropioon põhjustab väga vähestel patsientidel hüpertensiooni, kuid tal ei ole muid mõjusid kardiovaskulaarsele süsteemile. Bupropioon võib põhjustada krampe 0,4% patsientidest, kes võtavad annuseid > 150 mg kolm korda ööpäevas (või > 200 mg toimeainet püsivalt vabastavat [SR] kaks korda ööpäevas või > 450 mg toimeainet kord ööpäevas vabastavat [XR]); risk on suurenenud bulimiaga patsientidel. Bupropioonil ei ole seksuaalset kõrvaltoimet ja tal on vähe koostoimeid koosmanustatavate ravimitega, kuigi see inhibeerib CYP2D6 maksaensüümi. Sageli esinevat agiteeritust leevendab oluliselt SR- või XR-vormi kasutamine.

Heterotsüklilised antidepressandid

See ravimirühm, mis oli kunagi ravi põhirühm, hõlmab tritsüklilisi (tertsiaarsed amiinid amitriptüliin ja imipramiin ning nende sekundaarsed amiinimetaboliidid nortriptüliin ja desipramiin), modifitseeritud tritsüklilisi ja tetratsüklilisi antidepressante.

Akuutselt suurendavad heterotsüklilised antidepressandid peamiselt noradrenaliini ja mingil määral ka 5-HT kättesaadavust, blokeerides tagasihaarde sünaptilises lõhekorras. Pikaajaline kasutamine alandab alfa-1 adrenergilisi retseptoreid postsünaptilises membraanis – see on nende antidepressiivse toime võimalik viimane ühine tee.

Kuigi need ravimid on tõhusad, kasutatakse neid praegu harva, sest üleannustamine põhjustab toksilisust ja neil on rohkem kõrvaltoimeid kui teistel antidepressantidel. Heterotsükliliste ravimite sagedasemad kõrvaltoimed on tingitud nende muskariini blokeerivast, histamiini blokeerivast ja alfa-1 adrenolüütilisest toimest. Paljudel heterotsüklilistel on tugevad antikolinergilised omadused ja seetõttu ei sobi need eakatele patsientidele ja neile, kellel on healoomuline eesnäärme hüpertroofia, glaukoom või krooniline kõhukinnisus. Kõik heterotsüklilised ravimid, eriti maprotiliin ja klomipramiin, alandavad krambiläve.

Monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (MAOId)

Need ravimid pärsivad 3 klassi biogeensete amiinide (noradrenaliin, dopamiin, 5-HT) ja teiste fenüületüülamiinide oksüdatiivset deaminatsiooni.

Nende peamine väärtus on refraktaarse või ebatüüpilise depressiooni raviks, kui selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI), tritsüklilised antidepressandid ja mõnikord isegi elektrokonvulsiivne ravi (ECT) on ebaefektiivsed.

Ameerika Ühendriikides antidepressantidena turustatavad monoamiinioksüdaasi inhibiitorid (MAOI) (nt fenelsiin, tranüültsüpromiin, isokarboksasiid) on pöördumatud ja mitteselektiivsed (inhibeerivad MAO-A ja MAO-B). Teine MAOI (selegiliin), mis inhibeerib väiksemates annustes ainult MAO-B-d, on saadaval plaastrina.

Hüpertensiivsed kriisid võivad tekkida, kui MAO-A ja MAO-B-d inhibeerivaid MAOI-sid võetakse samaaegselt koos sümpatomimeetilise ravimi või türamiini või dopamiini sisaldava toiduga. Seda efekti nimetatakse juustureaktsiooniks, sest küpses juustus on suur türamiini sisaldus. MAOIsid kasutatakse harva, sest selle reaktsiooni pärast tuntakse muret. Selegiliini plaastri väiksemat annust peetakse ohutuks kasutada ilma spetsiifiliste toitumispiiranguteta, välja arvatud juhul, kui annus peab olema suurem kui algannus (6 mg plaaster). Selektiivsemad ja pöörduvamad MAOI-d (nt moklobemiid, befloksatoon), mis inhibeerivad MAO-A-d, on suhteliselt vabad nendest koostoimetest, kuid need ei ole USAs saadaval.

Hüpertensiooni ja palavikukriiside vältimiseks peaksid MAOId võtvad patsiendid vältima sümpatomimeetilisi ravimeid (nt pseudoefedriini), dekstrometorfaani, reserpiini ja meperidiini, samuti linnaseõlut, Chianti veine, šerrit, likööri, ja üleküpsenud või laagerdunud toidud, mis sisaldavad türamiini või dopamiini (nt aed- või aeduba, pärmiekstraktid, viigimarjakonservid, rosinad, jogurt, juust, hapukoor, sojakaste, marineeritud heeringas, kaaviar, maks, banaanikoor, pikalt pehmendatud liha). Patsientidel võib kaasas kanda 25 mg kloorpromasiini tablette ja niipea, kui ilmnevad sellise hüpertensiivse reaktsiooni tunnused, võtta 1 või 2 tabletti, kui nad suunduvad lähimasse erakorralise meditsiini osakonda.

MAOI-de sagedased kõrvaltoimed on erektsioonihäired (kõige vähem esineb tranüültsüpromiini puhul), ärevus, iiveldus, pearinglus, unetus, jalgade turse ja kaalutõus.

MAOIsid ei tohi kasutada koos teiste antidepressantide klassidega ning kahe ravimiklassi kasutamise vahel peab mööduma vähemalt 2 nädalat (5 nädalat fluoksetiini puhul, millel on pikk poolväärtusaeg). MAOI-de kasutamine koos 5-HT-süsteemi mõjutavate antidepressantidega (nt SSRI-d) võib põhjustada serotoniinisündroomi (potentsiaalselt eluohtlik seisund, mille puhul võivad patsientidel esineda psüühilise seisundi muutused, hüpertermia ning autonoomne ja neuromuskulaarne hüperaktiivsus).

Patsiente, kes võtavad MAOIsid ja kes vajavad ka astmavastaseid või allergiavastaseid ravimeid, lokaalanesteetikumi või üldnarkoosi, peaks ravima psühhiaater pluss neuropsühhofarmakoloogiaga tegelev sisearst, hambaarst või anestesioloog.

Melatonergiline antidepressant

Agomelatiin on melatonergiline (MT1/MT2) agonist ja 5-HT2C retseptori antagonist. Seda kasutatakse suurte depressiivsete episoodide korral.

Agomelatiinil on vähem kõrvaltoimeid kui enamikul antidepressantidel ja see ei põhjusta päevast sedatsiooni, unetust, kehakaalu tõusu ega seksuaalhäireid. See ei tekita sõltuvust ja ei põhjusta võõrutusnähte. See võib põhjustada peavalu, iiveldust ja kõhulahtisust. Samuti võib see suurendada maksaensüümide taset ja neid tasemeid tuleb mõõta enne ravi alustamist ja seejärel iga 6 nädala järel. See on vastunäidustatud maksafunktsiooni häirega patsientidele.

Agomelatiini võetakse magamamineku ajal annuses 25 mg.

Ketamiini sarnased ravimid

Arvukad uuringud on näidanud, et ketamiini subanesteetilised, mitte anesteetilised annused põhjustavad sageli unikaalselt kiire, kuigi tavaliselt lühiajalise depressiivsete sümptomite lahenemise raviresistentse raske depressiivse häirega patsientidel. Toidu- ja ravimiamet (FDA) andis hiljuti näidustuse esketamiini, ketamiini s-enantiomeeri kasutamiseks selles populatsioonis.

Subanesteetilise ketamiini eeldatav toimemehhanism on eriti huvitav, sest see ei ole seotud peamiselt monoamiini retseptorite toimimisega, nagu seda on peaaegu kõigi teiste praegu heakskiidetud antidepressantide puhul. Selle asemel arvatakse, et toime algab N-metüül-D-asparagiinhappe (NMDA) retseptori blokaadiga, mis pärsib glutamaadi vabanemist. See omakorda suurendab ajust saadava neurotroofilise faktori (BDNF) sünteesi ja viib nii rapamütsiini (mTOR) kui ka alfa-amino-3-hüdroksü-5-metüül-4-isoksasoolproprionhappe (AMPA) retseptorite aktiveerimise kaudu dendriitiliste selgroogade tiheduse kiirele suurenemisele kortikaalsetes püramiidirakkudes, mida konkreetselt mõjutab krooniline stress ja hüperkortisoleemia.

Enamikul ketamiini antidepressiivset annust saavatest patsientidest ilmneb depressiivsete sümptomite üldine paranemine, mis saavutab tipptaseme 3 kuni 4 tunni jooksul ja seejärel enamikul juhtudel taandub järgmise 1 kuni 2 nädala jooksul. Mitme nädala jooksul manustatud korduv manustamine pikendab paranemise kestust, kuid järgnevate kuude jooksul on retsidiivide määr kõrge. Paljud ketamiinikliinikud tiitritakse ravikuuride vahelist intervalli ja mõned patsiendid võivad säilitada paranemise ainult igakuiste ravikuuride abil.

Kõrvaltoimed piirduvad tavaliselt ühe kuni kahe tunniga pärast manustamist ja hõlmavad derealisatsiooni, vererõhu tõusu, iiveldust ja oksendamist. Kuna ketamiinil on teadaolevalt kuritarvitamise potentsiaal, tuleks manustamist piirata kontori- või haiglakeskkonnas.

Algannus on 0,5 mg/kg intravenoosse ketamiini puhul või 56 mg intranasaalse esketamiini puhul. Tõendid tõhususe suurenemise kohta üle 0,5 mg/kg intravenoosse ketamiini annuste puhul puuduvad. Intranasaalse esketamiini terapeutiline vahemik on 56 kuni 84 mg.

Patsienti tuleb kliinikus jälgida 2 tundi pärast manustamist ja talle tuleb soovitada mitte juhtida autot enne järgmist päeva. Akuutselt tõusnud vererõhk võib nõuda sekkumist.

Antidepressantide valik ja manustamine

Ravimi valikul võib juhinduda varasemast vastusest konkreetsele antidepressandile. Muul juhul on esialgseks ravimivalikuks sageli selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI). Kuigi erinevad SSRI-d on tüüpilistel juhtudel võrdselt tõhusad, muudavad nende ravimite teatud omadused need teatud patsientidele rohkem või vähem sobivaks (vt tabel Antidepressandid).

Kui üks SSRI ei ole tõhus, võib asendada teise SSRI-ga või kasutada selle asemel mõnda teise klassi kuuluvat antidepressanti. Tranüültsüpromiin 20 kuni 30 mg suukaudselt kaks korda päevas on sageli efektiivne depressiooni puhul, mis on refraktaarne teiste antidepressantide järjestikuste katsete suhtes; seda peaks andma arst, kellel on kogemusi monoamiini oksüdaasi inhibiitorite (MAOI) kasutamisel. Patsientide ja lähedaste psühholoogiline toetus on eriti oluline refraktaarsetel juhtudel.

Unetust, mis on SSRI-de tavaline kõrvaltoime, ravitakse annuse vähendamisega, annuse andmisega hommikul või trazodooni või mõne muu rahustava antidepressandi väikese annuse lisamisega magamamineku ajal. Esialgne iiveldus ja lahtine väljaheide lahenevad tavaliselt, kuid torkiv peavalu ei kao alati, mistõttu on vaja vahetada ravimiklassi. SSRI tuleb lõpetada, kui see põhjustab rahutust. Kui SSRI-ravi ajal esineb libiido vähenemine, impotentsus või anorgasmia, võib aidata annuse vähendamine või üleminek serotoniini modulaatorile või noradrenaliini-dopamiini tagasihaarde inhibiitorile.

SSRI-d, mis kipuvad stimuleerima paljusid depressiooniga patsiente, tuleks manustada hommikul. Kogu heterotsüklilise antidepressandi annuse andmine magamamineku ajal muudab tavaliselt rahustid ebavajalikuks, minimeerib päevaseid kõrvaltoimeid ja parandab ravimi manustamist. MAOI-d antakse tavaliselt hommikul ja varasel pärastlõunal, et vältida liigset stimuleerimist.

Terapeutiline vastus enamiku antidepressantide klasside puhul tekib tavaliselt umbes 2 kuni 3 nädala jooksul (mõnikord juba 4 päeva või 8 nädala jooksul). Kerge või mõõduka depressiooni esimese episoodi korral tuleb antidepressanti anda 6 kuu jooksul, seejärel vähendatakse seda järk-järgult 2 kuu jooksul. Kui episood on raske või korduv või kui esineb enesetapurisk, tuleb säilitusravimina jätkata annust, mis põhjustab täieliku remissiooni.

Psühhootilise depressiooni puhul on antidepressandi ja antipsühhootilise ravimi kombinatsioon tõhusam kui üks neist üksi. Psühhootilisest depressioonist paranenud patsientidel on suurem retsidiivioht kui neil, kellel oli mittepsühhootiline depressioon, mistõttu on profülaktiline ravi eriti oluline.

Retsidiivi vältimiseks on tavaliselt vaja jätkata ravi antidepressandiga 6-12 kuud (> 50-aastastel patsientidel kuni 2 aastat).

Enamik antidepressante, eriti SSRI-d, tuleb pigem lõpetada (vähendades annust umbes 25% nädalas) kui järsult lõpetada; SSRI-de järsk lõpetamine võib põhjustada katkestamissündroomi (iiveldus, külmavärinad, lihasvalu, pearinglus, ärevus, ärrituvus, unetus, väsimus). Kõrvaldamise tõenäosus ja raskusaste varieerub pöördvõrdeliselt SSRI poolväärtusajaga.

TABEL Antidepressandid

Ravim Algannus* Terapeutiline annusevahemik Ettevaatusabinõud
SSRI-d     Põhjustavad katkestamissümptomeid†, kui ravi järsult lõpetada (fluoksetiini puhul on see vähem tõenäoline).
Tsitalopraam 20 mg üks kord ööpäevas 20-40 mg Väiksem potentsiaal ravimite koostoimete tekkeks, kuna mõjutab vähem CYP450 isoensüüme.

QT-intervalli pikenemise oht, mis piirab annuseid ≤ 40 mg/ööpäevas.

Escitalopram 10 mg üks kord ööpäevas 10-20 mg Väiksem potentsiaal ravimite koostoimete tekkeks, kuna mõjutab vähem CYP450 isoensüüme. 
Fluoksetiin 10 mg üks kord ööpäevas 20-60 mg Väga pikk poolväärtusaeg

Väiksem tõenäosus, et põhjustab katkestamissümptomeid†

Ainus antidepressant, mis on lastel tõestatud tõhusaks.

Fluvoksamiin 50 mg üks kord ööpäevas 100-200 mg Võib põhjustada kliiniliselt olulist teofülliini, varfariini ja klotsapiini veresisalduse tõusu.

Võimalik koostoime aktiivsete metaboliitide ja HCA-de, karbamasepiini, antipsühhootikumide või 1C-tüüpi antiarütmikumide vahel.

CYP450 profiil on sarnane fluoksetiiniga.

Paroksetiin 20 mg üks kord ööpäevas

25 mg CR üks kord ööpäevas

20-50 mg

25-62,5 mg CR

Võimalik koostoime aktiivsete metaboliitide ja HCA-de, karbamasepiini, antipsühhootikumide või 1C-tüüpi antiarütmikumide vahel.

CYP450 profiil on sarnane fluoksetiiniga.

SSRI-dest võib põhjustada kõige suuremat kaalutõusu.

Sertraliin 50 mg üks kord ööpäevas 50-200 mg SSRI-dest esineb kõige sagedamini lahtist väljaheidet.
Vilasodoon 10 mg suukaudselt üks kord päevas 7 päeva jooksul, seejärel suurendamine 20 mg-ni päevas 7 päeva jooksul. 10-40 mg (tiitritakse 5-10 mg kaupa iga 7 päeva järel).  Võib suurendada verejooksu riski, kui ravimit võetakse koos aspiriini, teiste MSPVA-de või muude hüübimist mõjutavate ravimitega

Ei tohi lõpetada järsult; annust tuleb vähendada järk-järgult.

Serotoniini modulaatorid (5-HT2 blokaatorid) Põhjustavad katkestamissümptomeid†, kui ravi järsult lõpetada.
Mirtasapiin

 

15 mg üks kord ööpäevas 15-45 mg Põhjustab kaalutõusu ja sedatsiooni

Omab vähem seksuaalset kõrvaltoimet kui SSRI-d ja serotoniini-norepinefriini tagasihaarde inhibiitorid.

Trazodoon 50 mg kolm korda päevas 150-300 mg Võib põhjustada priapismi ja sedatsiooni

Võib põhjustada ortostaatilist hüpotensiooni

Serotoniini-norepinefriini tagasihaarde inhibiitorid Põhjustavad ärajätusümptomeid†, kui ravi järsult lõpetada.
Desvenlafaksiin

 

50 mg üks kord ööpäevas 50-100 mg Võib tõsta vererõhku või südame löögisagedust (kontrollige vererõhku enne ravimi manustamise alustamist ja jälgige vererõhku ja südame löögisagedust, kui patsient võtab ravimit).
Duloksetiin 20 mg kaks korda päevas 60-120 mg Mõõdukas annusest sõltuv süstoolse ja diastoolse vererõhu tõus.

Võib põhjustada meestel kerget uriinihäireid

Väiksem potentsiaal ravimite koostoimete tekkeks, kuna mõjutab vähem CYP450 isoensüüme

Levomilnacipran 20 mg üks kord ööpäevas 2 päeva jooksul, seejärel 40 mg üks kord ööpäevas 40-120 mg (annust suurendatakse 40 mg/ööpäevas intervalliga ≥ 2 päeva; ei tohi ületada 120 mg/ööpäevas). Võib tõsta vererõhku või südame löögisagedust (kontrollige vererõhku enne ravimi manustamise alustamist ning jälgige vererõhku ja südame löögisagedust ravimi võtmise ajal).

Võib suurendada verejooksu riski, kui ravimit võetakse koos aspiriini, teiste MSPVA-de või antikoagulantidega.

Võib mõjutada uriinipidamatust või -peetust (ettevaatust nõutakse obstruktiivsete uriinihäiretega patsientidel; sümptomite tekkimisel tuleb ravim katkestada).

Venlafaksiin 25 mg kolm korda ööpäevas

37,5 mg XR üks kord ööpäevas

75-375 mg

75-225 mg XR

Mõõdukas annusest sõltuv diastoolse vererõhu tõus.

Kahesugune noradrenaliini ja 5-HT tagasihaarde toime umbes 150 mg juures

Harva süstoolse vererõhu tõus (ei ole annusest sõltuv)

Lõpetamisel tuleb aeglaselt vähendada

Väiksem potentsiaal ravimite koostoimete tekkeks, kuna avaldab vähem mõju CYP450 isoensüümidele

Vortioksetiin 5-10 mg üks kord ööpäevas 10-20 mg Võib suurendada verejooksu riski, kui ravimit võetakse koos aspiriini, teiste MSPVA-de või teiste ravimitega, mis mõjutavad hüübimist või verejooksu
Noradrenaliini-dopamiini tagasihaarde inhibiitor
Bupropioon 100 mg kaks korda päevas

150 mg SR üks kord ööpäevas

150 mg XL üks kord ööpäevas

200-450 mg Vastunäidustatud patsientidel, kellel on buliimia või kes on krambihoogude kalduvuses.

Võib tekkida koostoime HCA-dega, suurendades krampide tekkeriski.

Võib põhjustada annusest sõltuvat hiljutist mälukaotust

Heterotsüklilised ravimid Vastunäidustatud patsientidel, kellel on südame isheemiatõbi, teatud rütmihäired, nurgakinnisuse glaukoom, healoomuline eesnäärme hüperplaasia või söögitoru hiatushernia.

Võib põhjustada ortostaatilist hüpotensiooni, mis võib põhjustada kukkumisi ja luumurde, võimendada alkoholi toimet ja tõsta antipsühhootikumide taset veres.

põhjustada katkestamissümptomeid†, kui ravimit järsult lõpetada.

Märkimisväärse üleannustamise korral potentsiaalselt surmav

Amitriptüliin 50 mg üks kord ööpäevas 150-300 mg Põhjustab kaalutõusu
Amoksapiin 50 mg kaks korda päevas 150-400 mg Võib põhjustada ekstrapüramidaalseid kõrvaltoimeid
Klomipramiin 25 mg üks kord ööpäevas 100-250 mg Langetab krambiläve, kui annus on > 250 mg ööpäevas.
Desipramiin 25 mg üks kord ööpäevas 150-300 mg Metaboliseerub ainult CYP2D6 isoensüümi kaudu: ravimid, mis inhibeerivad seda ensüümi, suurendavad märkimisväärselt plasmataset
Doxepin 25 mg üks kord ööpäevas 150-300 mg Põhjustab kaalutõusu
Imipramiin 25 mg üks kord ööpäevas 150-300 mg Võib põhjustada liigset higistamist ja õudusunenägusid
Maprotiliin 75 mg üks kord ööpäevas 150-225 mg Suurenenud krambihoogude risk kiirel annuse suurendamisel suurte annuste puhul
Nortriptüliin 25 mg üks kord ööpäevas 50-150 mg Pikk poolväärtusaeg (74 tundi)
Protriptüliin 5 mg kolm korda päevas 15-60 mg Pikk poolväärtusaeg (74 tundi)
Trimipramiin 50 mg üks kord ööpäevas 150-300 mg Põhjustab kaalutõusu
MAOId Serotoniinisündroom võimalik koos SSRI-ga võetuna

Hüpertensiivne kriis võimalik koos teiste antidepressantide, sümpatomimeetikumide või teiste selektiivsete ravimitega või teatud toiduainete ja jookidega manustamisel

Märkimisväärse üleannustamise korral potentsiaalselt surmav

Isokarboksasiid  10 mg kaks korda ööpäevas 30-60 mg Põhjustab ortostaatilist hüpotensiooni
Fenelsiin 15 mg kolm korda päevas 45-90 mg Põhjustab ortostaatilist hüpotensiooni
Selegiliin, transdermaalne 6 mg üks kord ööpäevas 12 mg Võib põhjustada manustamiskoha reaktsioone ja unetust.
Tranüültsüpromiin 10 mg kaks korda ööpäevas 30-60 mg Põhjustab ortostaatilist hüpotensiooni

Omab amfetamiini tüüpi stimuleerivat toimet ja tagasihoidlikku kuritarvitamispotentsiaali.

Melatonergiline antidepressant
Agomelatiin (5-HT2C retseptori antagonist) 25 mg üks kord ööpäevas magamamineku ajal 25-50 mg Tuleb kohe lõpetada, kui tekivad võimaliku maksakahjustuse sümptomid või märgid või kui seerumi aminotransferaaside sisaldus suureneb > 3 korda üle normi ülemise piiri.

* Kõik ravimid manustatakse suukaudselt, välja arvatud transdermaalne selegiliin.

† Lõpetamise sümptomid on iiveldus, külmavärinad, lihasvalu, pearinglus, ärevus, ärrituvus, unetus ja väsimus.

BP = vererõhk; CR = pidev vabastamine; CYP450 = tsütokroom P-450 süsteem; HCA = heterotsüklilised antidepressandid; HR = südame löögisagedus; 5-HT = 5-hüdroksütrüptamiin (serotoniin); MAOI = monoamiini oksüdaasi inhibiitorid; NSAID = mittesteroidsed põletikuvastased ravimid; SR = toimeainet püsivalt vabastav; SSRI = selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid; XL = toimeainet pikendatud kujul; XR = toimeainet pikendatud kujul vabastav.