Viimaste aastate jooksul on nii Eestis kui ka mujal maailmas juhtunud traagilisi õnnetusi talispordis ja sageli täiesti tavalistes olukordades, kus üks vale liigutus või tähelepanematus on viinud eluohtliku olukorrani. Ekspertide sõnul on mitmeid riske võimalik ennetada, kui pöörata tähelepanu oma kehale, varustusele ja kasutada nutikaid abimehi.
Talvespordialade puhul nagu suusatamine, lumelauasõit või jäähoki esineb sageli just pea- ja ajuvigastusi. Neid võivad põhjustada näiteks kukkumised suurel kiirusel, kokkupõrked teiste inimestega või kokkupuude kõva pinnaga. Põrutused ja kahjustused võivad tekkida ka ilma tegeliku kokkupuuteta, kui keha või pea liigub järsult edasi-tagasi.
Diana Teniste
Uuringud näitavad, et talviste spordialade kiirus ja libedad tingimused suurendavad kukkumise tõenäosust. “Nii nagu iga spordiga, siis kaasneb ka talispordiga suurem kukkumiste ja peavigastuste risk, mistõttu on teadlikkus eriti oluline,” rõhutab litsentseeritud õde Diana Teniste, toonitades, et peatrauma võib olla petlikult “vaikne”. “Oluline on osata mõelda ennetamisele, siis ei pea ka tagajärgedega tegelema,” lisab ta.
Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna juhtivarst Raivo Rohtla ütleb, et talisporditraumad sõltuvad väga palju alast ja oludest. “Näiteks lumelaua, mäesuusatamise ja ka uisutamisega võib rohkem esineda ülajäsemevigastusi. Eeskätt kodarluu tüüpilise koha murde ja lodiluu murde ning omajagu peatraumasid,” kirjeldab Rohtla.
Aga mitte ainult. Rohtla sõnul tulevad talispordiga kaasa ka ootamatud näotraumad. Näiteks hambatraumad, mis tekivad mäest laskudes, kui suusakepp jääb ette ja vigastab kukkudes nägu. Kuigi kiiver peaks olema elementaarne, ei ole see sugugi alati nii. “Talispordis kipub tekkima ohtlik mõtteviga: kui varustus on hea, siis justkui “midagi ei saa juhtuda”. Kiiver küll leevendab traumat, aga tegelikult võib kukkumine lõppeda väga tõsiselt ka kiivriga,” selgitab Rohtla.
Sama ütleb ka Teniste, kes kutsub inimesi üles riski vähendama: “Ennetuseks: kanda alati kiivrit sporti tehes, kasutada ilmastikule ja oskustele vastavat varustust ning vältida liigset riski, eriti väsimuse korral.”
Kiivrist üksi ei piisa
Lisaks kiivrile rõhutab Rohtla asja, millele harrastajad sageli ei mõtle: “Tähtis on tähelepanu pöörata oma spordivarustuse tehnilisele korrasolekule. Eriti tähelepanelik tuleb olla rendivarustust kasutades. “Võimalusel tuleks see koos spetsialistiga üle kontrollida. Näiteks mäesuusatamise puhul kontrollida klambrid vastavalt konkreetsele saapale ja sõitja kaalule üle ning seadistada.”
Kuigi see tundub olevat pisiasi, siis arsti sõnul see nii ei ole. “Valel hetkel avanev klamber võib suurtel kiirustel lõppeda raskete ja pikka ravi vajavate luumurdudega.” Palju petlikumad on peatraumad ja -põrutused. “Peavigastuse kahtlus tekib alati siis, kui sportija on saanud löögi pähe, tugevama raputuse või kukkunud. Isegi kui inimene tunneb end alguses „normaalselt“ võivad peapõrutuse sümptomid ilmneda 24-72 tunni jooksul,” kirjeldab Teniste.
“Äärmiselt oluline on, et viga saaja ei jääks peale õnnetust üksinda,” sõnab Teniste ja jagab praktilist nõuannet, mida kahjuks paljud ei tea: “Kui esialgsed sümptomid puuduvad, tuleb kannatanut esimesel ööl pärast õnnetust iga kahe tunni tagant äratada, vaadata kui kergesti on ta äratatav ja küsida lihtsaid küsimusi, näiteks mis su nimi on? kui vana sa oled? mis aasta on?” Teniste soovitab ka füüsilist lähedust: “Magada võiks ühes toas, sest kui une ajal peaksid kukkujal tekkima krambid, on suurem võimalus, et ühes toas olev abistaja, ärkab ja saab õigeagselt helistada 112.”
Peapõrutusele või peatraumale viitavad sümptomid, mida ei tohi ignoreerida. “Peavalu, pearinglus, iiveldus või oksendamine, segasus, aeglane reageerimine, mäluhäired, nägemishäired, tasakaaluprobleemid, ebatavaline unisus või käitumise muutus, kuulmekäigust veri või vedelik on sümptomid, mida peab jälgima,” selgitab Diana, et osad inimesed võivad trauma järgselt muutuda agressiivseks ning ka siis tuleb kindlasti helistada 112. Teniste sõnul piisab vaid ühest eelmainitud sümptomist, et lasta end EMOs üle vaadata.
Arst: EMO-sse peab pöörduma kui on oksendamine, teadvusekadu või inimene segaduses
Raivo Rohtla
“Peatrauma korral tuleb EMO-sse pöörduda, kui sellega kaasneb iiveldus, oksendamine, teadvusekadu või segaduses olek,” toonitab Rohtla. “Samuti siis, kui on esinenud tõmblused või on näha viiteid võimalikule koljupõhimiku murrule (hematoomid silmade ümber või kõrvade taga, eritis ninast või kõrvast).”
Eriti tähelepanelik tuleks olla eakatega. “Eakamad patsiendid, kes tarvitavad verevedeldajaid, on alati suurema riskiga ning nad on mõistlik igal juhul kontrolli suunata.” Kuid ta rõhutab ka, et iga kukkumise järel ei ole vaja automaatselt EMO-sse pöörduda: “Iga peatrauma ei vaja EMO-s hindamist. Olukordades, kus eeltoodud sümptomid puuduvad, on tõenäosus raskeks peavigastuseks väike.”
Väsimus ja alkohol: kaks faktorit, mis viivad raskemate traumadeni
Talispordis mängivad rolli ka “pehmed” riskid, mis sageli tunduvad ohutud. “Peatraumasid on keeruline üheselt ennetada, kuid oluline faktor on väsimus, mida tuleb endale teadvustada,” rõhutab Rohtla ja lisab: “Samuti ei käi kokku alkohol ja talisport. Alkohol vähendab reageerimisvõimet ja koordinatsiooni, mis omakorda soodustab tõsisemate, sageli operatsiooni vajavate traumade teket.”
Talispordiohud ei ole ainult olukorrad, kus kukutakse ning midagi murtakse. Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna juhtivarst Raivo Rohtla räägib, et eriti murdmaasuusatamises näeb ta ka eluohtlikke terviserikkeid. “Murdmaasuusatamine on enamasti aeroobne tegevus ning sagedasti näeme olukordi, kus harrastajad hindavad oma võimeid ja tervislikku seisundit üle. Nii võib suusarajal tekkida erakorraline terviserike, näiteks müokardiinfarkt.”
Ja ohtlik on see, et inimesed ignoreerivad märke. “Sageli eiratakse suusatamise ajal tekkivaid hoiatusmärke, nagu rindkerevalu või õhupuudus, mistõttu sellised sündmused aset leiavadki.” Kui peatrauma või terviserike tabab suusamäel, metsas või -20 kraadises rajalõigus, on üks suur probleem: sind ei pruugita õigel ajal leida. Samsungi koolitusjuht Alari Pennar ütleb, et siin võib mängu tulla nutikell.
Alari Pennar
“Külma ilmaga kukkudes või ära eksides ei pruugi keegi sind kohe leida. Siin tulebki appi näiteks Galaxy Watch, mis suudab tuvastada kukkumise ja saata automaatselt teavituse inimese eelvalitud kontaktidele või ühendust võtta hädaabinumbriga 112,“ selgitab Pennar.
Lisaks tuvastab kell, kas sportija on parasjagu minemas mäest üles või alla ning kuvab sportijale tema pulsi, vererõhu, hapnikutaseme, stressitaseme ja südamerütmi andmeid, tänu millele on võimalik ennetada enda seisundit osata hinnata ja õigeaegselt reageerida. „Kui keha annab märku, et midagi on valesti, kasvõi läbi kõrge pulsisageduse või ebatavalise stressi, siis kell kohe hoiatab. See on eriti oluline, kui inimene ise on väsinud ega pruugi neid signaale märgata,“ ütleb Pennar.
–
PRESSITEADE
22.01.2026
Päisefoto: Pilt on illustratiivne (allikas: Freepik)