Alkoholisõltuvus on tõsine ja sageli märkamatuks jääv haigus, mis võib viia töökoha kaotuse, pere lagunemise ning tõsiste terviseprobleemideni. Kuigi alkoholi tarvitamine noorte seas on vähenenud, püsib see probleem täiskasvanud elanikkonnas ning on üha enam levinud pereinimeste seas.

Alkoholisõltuvus on märkimisväärne probleem, mis mõjutab suurt osa tööealisest elanikkonnast. Statistika näitab, et Eestis on alkoholisõltuvuse levimus kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt: naiste seas 2% (võrreldes EL keskmisega 1,5%) ja meeste seas koguni 11% (EL-s keskmiselt 5,4%). Kliinikumi psühhiaatriakliiniku sõltuvushäirete keskuse juhi, dr Teelia Rolko sõnul on sõltuvushäirete keskusesse pöördujate keskmine vanus 42 aastat ning enamik neist on pereinimesed, mitte ühiskonnast välja langenud inimesed. „Sageli kestab sõltuvuskäitumine keskmiselt 6–10 aastat enne, kui tullakse abi otsima. Meie ühiskonnas ja peredes on alkoholi liigtarvitamine endiselt väga normaliseeritud, mistõttu on raske nii inimesel endal kui ka tema lähedastel õigel hetkel märgata, et alkoholi kasutamine väljub kontrolli alt,” rääkis dr Rolko. Tema sõnul jõutakse spetsialistideni tihti alles siis, kui elukaaslane on soovinud sõltlasega suhte lõpetada või on see juba lõppenud.

Arsti sõnul on alkoholisõltuvuse tekkimist põhjalikult uuritud, kuid selle tekke taga pole üht kindlat põhjust, vaid pigem langevad kokku mitmed ebasoodsad tegurid nagu geneetilised, psühholoogilised ja keskkondlikud mõjud. „Näiteks on alkoholisõltlaste lastel neli korda suurem risk sõltuvushäirete tekkeks võrreldes üldpopulatsiooniga. Uuringud on näidanud, et lapsevanemate positiivne suhtumine alkoholi või uimastite tarvitamisse suurendab nende lastel tõenäosust tarvitamise alustamiseks,” märkis arst-õppejõud. Veel on leitud, et abikaasad või elukaaslased tarvitavad sageli sarnaseid psühhoaktiivseid aineid ning ühe partneri ainete kuritarvitamine ennustab teise partneri kuritarvitamist. Näiteks võib naistel kujuneda alkoholisõltuvus alkoholi liigtarvitava mehe kõrval.

Sõltuvushäirete tekkimise risk on kõrgem siis, kui esinevad kaasuvad psüühikahäired, nagu ärevushäired, depressioon, aktiivsus-tähelepanuhäire ja isiksushäired. „Sõltuvusse langemine on seoses isiksuseomadustega, mis võivad viia kergemini sõltuvushäirete kujunemiseni. Üldiselt on nendeks kõrge uudsusjanu, vähene kahjude vältimine, negatiivsed tunded, liigselt tasule või preemiale orienteeritus ning impulsiivsus,” lisas dr Rolko. Alkoholisõltlased on sageli väga osavad oma probleemi varjamises, suutes veenda nii ennast kui ka teisi, et nende käitumine on täiesti normaalne. „Paljud patsiendid, kellega olen vestelnud, ütlevad, et nad ei saanudki aru, millal alkohol hakkas nende elu segama. Sõltlased on harjunud alkoholi peitma enda lähedaste eest ning seda salaja jooma, oodates millal pereliikmed magama lähevad või eraldudes üksi majapidamistöid tegema,” rääkis sõltuvushäirete keskuse juht.

Näiteks tõi koroonapandeemia kaasa alkoholi liigtarvitamise kasvu paljude inimeste seas, sest inimestel oli võimalus olla kodus, nad ei pidanud sõitma autoga ega kohtuma inimestega töökohal. Seetõttu oli lihtne sõltuvust ka varjata. „Kuna sõltlaste enda lõhna- ja maitsetaju on vähenenud, on nad sageli veendunud, et ümbritsevad ei saa nende aru alkoholi tarvitamisest. Tegelikult inimesed, kes ei tarvita alkoholi või teevad seda harva, tajuvad alkoholi lõhna väga hästi, kuid lähedased võivad selle ütlemata jätta, et vältida järjekordset konflikti. See tekitab sõltlasele tunde, et keegi ei märka ja ei saa aru,” rääkis dr Rolko, lisades, et kui inimesel ei lasta tajuda tema käitumisest tingitud negatiivseid tagajärgi, siis ei ole tal põhjust ka muutuda. „Lähedased pigistavad tihti silma kinni, aidates sõltuvushäirest tingitud kahjusid leevendada. Näiteks maksavad ära sõltlase võlad või helistavad perearstile, et leida pohmelli põdemiseks aktsepteeritavam haigus, mille tõttu ei saa mees või naine tööle minna ning küsitakse töövõimetuslehte,” sõnas ta.

Kõige tõhusamaks sõltuvuse raviks peetakse ravi- ja teraapiasekkumisi läbi kognitiiv-käitumisteraapia, pereteraapia või 12-sammu programmi. „Väga tihti on sõltuvushäiretega patsientide enda soov “juua nii nagu kõik normaalsed inimesed” ning neil on raske leppida teadmisega, et nende aju on muutunud ja ei ole enam suuteline õigel hetkel tarvitamist lõpetama. Ükski ravim ei ravi tegelikult alkoholisõltuvust välja, vaid aitab toetada kainuse hoidmist või toime tulla tugevate alkoholitungidega. Ravimid on toetavad eriti ravi esimestel kuudel, mil tagasilanguse risk on kõige suurem,” rääkis dr Rolko. Arst lisas, et tegemist on faasiga, kus ajul tuleb ilma alkoholita toime tulla ja mis toob endaga kaasa mitmeid väljakutseid, millega tuleb võidelda: närvilisus, magusaisu tõus, unehäired, ärevus ja tugev soov alkoholi järele. Lisaks kõigele sellele tuleb samal ajal elada oma elu edasi ja toime tulla stressirohkete olukordadega, mida võib elus ette tulla.

Kliinikumi psühhiaatriakliiniku sõltuvushäirete keskuses on sõltlaste statsionaarseks raviks 15 voodikohta, kuhu suunatakse patsiendid, kellel esinevad rasked võõrutusseisundid, nagu alkoholi tarvitamise lõpetamisel tekkinud tugevad värinad, oksendamine, tasakaaluhäired, krampide oht või kui ambulatoorne ravi ei ole tulemusi andnud. Käesoleval aastal on alkoholisõltuvuse ravi rahastamise üle võtnud Tervisekassa ning ravi saavad ka ravikindlustuseta isikud.

–

Kliinikumi Leht
30.09.2024

Päisefoto: Kliinikumi psühhiaatriakliiniku sõltuvushäirete keskuse juht dr Teelia Rolko. Foto: Tartu Ülikooli Kliinikum.