Üleilmse koroonapandeemia puhkemisest on möödunud ca 3,5 aastat. Esimene koroonaviirusesse nakatunu Eestis avastati 27. veebruaril 2020, juba 12. märtsil kuulutas toonane valitsus välja eriolukorra. Koroonakriis on aeg, mis puudutas igaüht ning millest on palju meenutada ja õppida. Et kriisikogemust mitte raisku lasta, on oluline sealt edaspidiseks järeldused teha.

Kantar Emor viis 2023. aastal läbi süvaintervjuu 20 eksperdiga, teiste seas Terviseameti juhtide, haiglajuhtide, ministrite ja riigikantsei töötajatega, kes puutusid kokku koroonakriisi lahendamisega. Kõigist intervjuudest tõusis selgelt esile hinnang, et Eesti (nagu ka muu maailm) ei olnud valmis koroona pandeemiaks: puudulik oli varustus, taristu (sh IT-süsteemid, haiglate hooned), logistika, asutuste töötajaskond, valmisolek kriisijuhtimiseks jne. Uuringus esindatud asutustel oli küll erinevaid kriisiplaane, kuid ükski neist ei olnud arvestanud sarnases mastaabis kriisiga ja intervjuudest kõlas läbivalt meenutus, et selline suur ja kõikehõlmav pandeemia tundus uskumatu või äärmiselt vähetõenäoline.

Pandeemia analüüsi saab lugeda siit (PDF).

Peamine õppetund: riik peab olema kriisiks valmis

Mari-Anne Härma, Terviseameti peadirektori asetäitja

Riigi suurim õppetund COVID-19 kriisis oli, et riik peab olema kriisiks valmis. Arvestades globaalseid megatrende – demograafilised muutused, linnastumine ja kliimamuutused – siis on kindel, et tervishoiukriisid jäävad edaspidi korduma ja nakkushaiguste puhangud, epideemiad ja pandeemiad tulevikus ainult sagenevad.

Tervishoiukriisiks valmisolek tähendab kõrge tasemega prioriteete:

  • kriisijuhtimisele ja kriisijuhtimissüsteemidele, mis võimaldavad kiiret reageerimist ja tegutsemist;
  • andmete liikumisele, analüüsile ja info vahetamisele, mis võimaldab kiiret otsuste tegemist;
  • kommunikatsioonile ja nõustamisele, mis loob selguse ja võimaldab kriisi ja riiki juhtida;
  • laborile ja teadus-ja arendustegevusele, mille abil ohtu tuvastada ja eristada olulist ebaolulisest.

Terviseamet sai COVID-19 kriisiga seotud tegevusteks ühekordse lisarahastuse, et suurendada kriisijuhtimise võimekust, analüüsi ja arenduse võimekust, kommunikatsiooni võimekust ja labori võimekust. Nüüd seisab Eesti aga sarnaselt teiste riikidega otsuse ees, kas seda kriisivõimekust tasub hoida või mitte, sest riike räsivad uued kriisid ja prioriteedid on nihkunud mujale. Selleks aga, et olla järgmiseks tervishoiukriisiks valmis, ei tohi seda võimekust kaotada.

Pika kriisi kogemus on Terviseametile kinnitanud, et kriisijuhtimise kõrval tuleb tagada põhiteenuste vältimatu toimimine.

Kriisivõimekus on osa igast asutuse struktuurist, sest nagu kogemus näitab, tuleb kriisi saabudes üle võtta uusi ülesandeid ja tagada elutähtsate teenuste toimepidevus. Pika kriisi kogemus on Terviseametile kinnitanud, et kriisijuhtimise kõrval tuleb tagada põhiteenuste vältimatu toimimine.

COVID-19 ajal loodud kriisivõimekuse hoidmisega:

  • säilib võimekus reageerida nakkushaiguste puhangute, pandeemiate korral;
  • säilib võimekus korraldada tervishoiuasutuste toimepidevus masskannatanutega õnnetuste korral;
  • säilib võimekus lahendada mürgistusega seotud kriise. Kaasuda kemikaaliõnnetuste (CBRN) lahendamisse, et tagada vajalik ja täpne haiglaravi;
  • säilib võimekus toetada elutähtsa teenuse osutajaid joogiveekriiside lahendamisel;
  • kasvab võimekus nn multikriiside lahendamiseks, sest korraga võib olla mitu kriisi (elulised näited: COVID19, sõjapõgenikud, prügila põleng jne).

Terviseameti uudised