Kuressaare Haigla Toetusfond avaldab ühe tänaseks II kursuse lõpetanud saarlasest õendustudengi päevikuid, mis on toored, ausad ja autentsed. Fondi loal avaldame need päevikud ka meie, et näidata vähemalt ühe inimese kogemust õeks õppimise teel ning kõiki sellega kaasnevaid madal- ja kõrgseise.
Õendustudengi päevikud, osa 2
Kõige esimeses sissekandes jõudsin küll juba otsapidi esimesse ehk hoolduspraktikasse. Kuid patt oleks jätta rääkimata, mis kõik eelneb sellele, et sind üldse praktikakõlbulikuks tunnistatakse. Korraks põrkega tagasi algusesse.
Kõigepealt olgu ürikutesse märgitud, et kogu kandideerimise protsess oli mo jaoks nii pingeline, et viimase kinnituse saabudes ma mitte ei hõisanud joovastusest, vaid poetasin pisara. Aga sellest kunagi hiljem. Nüüdseks on läbi paar esimest õppekuud ning hakkan vaikselt ka sellest Moodle süsteemist aru saama. Esialgu logisin suure hurraaga sisse ja selgus, et mitte midagi aru ei saa, aga hasart on ikkagi suur.
Luban endale pühalikult, et nüüd ma ei ole enam selline tuuseldis nagu keskkoolis ja õpin DETAILSELT ära kõik, mis mulle ette söödetakse. Moodle-süsteemiga saime veidi piike murda, aga pikapeale saime kokkuleppele. Tema ei peida mo eest asju ja ma oskan juba enam-vähem adekvaatselt leida õigetest kohtadest õigeid asju.
Olgu jällegi ürikutesse märgitud, et kõige esimene loeng oli (vähemalt mo mäletamist mööda) infektsioonikontrolli alused ning oh kuidas mulle see õppejõud meeldib. Konkreetne tädi, seletab hästi ja ma siis maniakaalselt konspekteerin endale üles kõik, mis on MRSA, klostriidium, ESBL ning kuidas end (ja teisi) nende hirmutiste eest kaitsta.
Veebiloengud on pikad ja rasked
Pikad Zoomi-päevad on füüsiliselt ja vaimselt suhteliselt tapvad. Kui esimese loengu istun veel viisakalt laua taga nagu tsiviilne inimene, kes rühist lugu peab, siis viimase loengu ajal istub ekraani taga midagi, mis meenutab akrobaat Vello Vaherit saates “America’s got talent”.
Kui esimese loengu istun veel viisakalt laua taga nagu tsiviilne inimene, kes rühist lugu peab, siis viimase loengu ajal istub ekraani taga midagi, mis meenutab akrobaat Vello Vaherit saates “America’s got talent”.
Mo suurimaks hirmuks on hetkel saanud anatoomia ja füsioloogia, selle kannul kohe farmakoloogia. Aga farma-aine materjalid on niivõrd selged ja head, et kohati ainult puhas tuupimise vaev. Vaikselt saan aru, miks see Moodle mu eest tahtis asju peita – ilmselt sai aru, et kodanik ekraani taga ei vääri praegu seda ärevushäiret, mis tal kohe peale tuleb, kui ta näeb, mida kõike peab kursuse lõpuks eksamil oskama. Investeerisin varanduse Amazoni ja Apollo raamatupoodidesse, et tellida hunnik anatoomia raamatuid, mis aitaksid inimlooma masinavärgi visuaalselt lahti seletada.
Moodles on iga teema lõpus enesekontrollitestid, mida ma lahendan kangekaelselt nii kaua, kuni saan ilma kõrvalist abi kasutamata 90-100% (spoiler: see kangekaelsus ei kestnud kaua, sest viimastel testidel olin sigarahul sellega, kui üldse tehtud sai).
Kuna enamik materjali on arvutis ja väga pikalt arvutit passida ei jaksa, lasin tuttaval omale trükikojas osa värki välja printida ja köita. “Oot, kas sa õpid arstiks või õeks?” küsis ta ühel hetkel, kogu seda hunnikut vaadates.
Ma ei oska tuupida
Mo suur viga on see, et ma ei suuda ega oska tuupida. See tähendab, et kõik arusaamatud mõisted pean läbi guugeldama, raamatutest järgi vaatama ning Youtube-ist mõne arstitudengitele mõeldud kanaliga kinnistama. See on jabur ja mitte kuigi jätkusuutlik. Kogu see anatoomia-füsioloogia tsunami koosneb ladina keelest, mõistetest ja loogikast, mis on nagu kange trio, kus keegi ilma teineteiseta eksisteerida ei taha. Mõtlesin, et tellin omale parema õppimise nimel koju luukere, aga lapsed saaksid ilmselt eluaegse trauma.
Mitu last, täiskohaga töö, loengud ja iseseisev õppimine hakkab nüüd vaikselt oma lõivu võtma.
Mitu last, täiskohaga töö, loengud ja iseseisev õppimine hakkab nüüd vaikselt oma lõivu võtma. Trenni pole jõudnud nii palju kui tahaks, sest alati on midagi muud tähtsamat teha (viga). Lugeda ei ole enam ammu midagi muud jõudnud, sest alati on midagi muud tähtsamat lugeda (ka viga). Isegi Instagramis jälgin nüüd põhiliselt ainult meditsiinikanaleid ning kostitan pereliikmeid aeg-ajalt võikate piltidega suuvähist, hemorroididest ja venoossetest haavanditest. Nad ei ole kuigi rõõmsad, aga juba harjunud.
Õppida on palju. Aega on vähe. Enamasti näeb elu välja nii, et ütlen kõigile õhtul “Head ööd!” ning suundun arvuti taha, et teha ära ripakile jäänud tööasjad ning lahendada anatoomia enesekontrolli teste, lugeda farma-materjale ning teha ära arvestuslikud kodutööd. Aga tunnen, kuidas silmaring avardub ja väikesed puslejupid ronivad vaikselt omale kohale.
Vahepeal tuleb ahastus ka peale. Siis kord kvartalis luban endale väikese enesehaletsus-sessiooni. Aga ma isegi ei mõtlegi vinguda (eriti), sest ma ei arvanudki, et see saab olema lihtne. Ilmselt saab neid asju ka lihtsamalt õppida, kui sa pole selline pöörane pedant. Aga kõige hullem ongi see, et põnev on. See valdkond tõesti on huvitav.
Aga natuke on hirm ka. Eksamite ja arvestuste eest. Ja selle ees, et kui ma üks kord jala haiglasse tõstan ja neid asju ei tea, saadetakse mind kibekiirelt koju tagasi.
Hetkel on mu lemmiksõnaks saanud sternocleidomastoid, mille õppis ära ka mu 3-aastane põnn ja tegi sellest väikese laulukese. Pooleaastane jõnglane kodus kuulab kõrvalt praktiliselt kõiki loenguid ning ma ei imesta kui tema esimeseks sõnaks saab näiteks PODOTSÜÜT.
Aga isegi kui kisub keeruliseks, tunnen ikkagi kindlust ja kinnitust, et leidsin oma koha.
***
NB! Kogu kirjapandu on vaid ühe inimese mõttekogum ja ei pretendeeri absoluutsele tõele. Iga inimese kogemus on erinev ning ühtset reaalsust ei eksisteeri kusagil. Olgu need kirjasahmakad sisevaade erialale, mida mõni on mõelnud õppima minna, kuid teadmatusest peljanud. See asi ei ole nii hull (või siis on ka).
