UUDISED
Uuring seab kahtluse alla probiootikumide võtmise vajaduse ja mõju
Eesti Rahvusringhääling
Pressiteade
11.09.2018
Probiootikume soovitavad arstid võtta pärast antibiootikumikuuri, et taastada meie soolestikus elavate bakterite kooslust. Nüüd aga sedastab Iisraeli teadlaste värske uuring, et probiootikumide võtmine võib hoopis olla kahjuliku mõjuga. ERR Novaator uuris uuringu autoritelt ja Eesti teadlastelt, kuidas seda nüüd mõista ja kuidas tegutseda.
Alustuseks teeme selgeks, mis on probiootikumid. Need on bioloogiliselt aktiivsed bakteriaalsed preparaadid, mis sisaldavad inimese organismist pärinevaid elusmikroobe ja on selle kaudu kasulikud inimese tervisele. Ehkki viimase fakti seab värske uuring nüüd siis kahtluse alla.
Probiootilisi baktereid leidub kõiges – šokolaadist, hapukapsani, kätekreemist imikute toiduseguni. Ja mõistagi on neid probiootilistes kapslites, mida seni on soovitatud soolestiku bakterikoosluse ehk mikrobioomi taastamiseks pärast antibiootikumikuuri.
Eile aga ilmus teadusajakirjas Cell kaks uuringuartiklit, milles tuuakse välja, et:
osa inimestest on probiootikumidele hoopis vastuvõtmatud ehk neil need kapslid ei toimi;
probiootikumide kapslites sisalduvad bakterid ei suuda inimese soolestiku limaskestale kinnituda ega püsima jääda ehk suurem osa inimestest kakab kapslist saadud bakterid lihtsalt välja;
probiootikumide võtmine pärast antibiootikumikuuri mõjutab soolestiku geenide ekpresseerumist ehk avaldumist ning see erineb sellest, kuidas need geenid tavapäraselt avalduksid. Uuringu autorite väitel põhjustavad probiootikumid hoopis soolestikurakkudes stressi ja takistavad inimesele loomuliku bakterikoosluse taastumist;
probiootikumide määramisel oleks tõhusam personaalne lähenemine, kus määratakse konkreetse inimese soolestikubakterite kooslus ning vastavalt sellele lisatakse neid baktereid, mida vaja on, teisisõnu: “üks bakterikooslus kõigile” lähenemine ei sobi.
Uuringu üks 26 autorist Eran Elinav, Iisraeli Weizmanni teadusinstituudi immunoloog, selgitas ERR Novaatorile, et probiootikume on pärast antibiootikumikuuri soovitatud soolestiku toetamiseks ajal, kui antibiootikumide tõttu on sealsed bakterid hukkunud ja teha seda seni, kuni soolestik suudab oma normaalse bakterikoosluse taastada.
“Probiootikumid võivad selles ajavahemikus tõesti toimida ka mikrobioomi asendajana, kuid selle väljaselgitamine polnud meie uuringu eesmärk. Küll aga täheldasime, et probiootikumid takistavad ja pikendavad algupärase mikrobioomi taastumist ning mõjutavad soolestiku geenide avaldumist,” kirjeldas Elinav.
Ta rõhutas, et mikrobioomi taastumise pidurdumine on oluline probleem, sest ennekõike on probiootikumide võtmise eesmärk ju taastada kõhubakterite loomulik kooslus võimalikult kiiresti.
Tartu Ülikooli mikrobioloog, emeriitprofessor Marika Mikelsaar on üks neist, kes avastas ja töötas välja Lactobacillus fermentum ME3 bakteri, mida kasutatakse probiootilistes toiduainetes ja kapslites. Mikelsaar tõstab esile Iisraeli kolleegide töö põhjalikkust. “Mõlemad uurimused – nii eksperimentaalsed kui vabatahtlike kliinilised katsetused, on läbi viidud kõrgmetoodilisel molekulaarsel tasemel. Töö ulatusest annab aimu autorite arv (26 teadlast), uuringud on tehtud ligikaudu 22 teadust toetava projekti ja fondi finantseerimisel.”
Mikelsaar juhib aga tähelepanu mitmele uuringute kitsaskohale. Näiteks uuringu tulemusele, mis väidab, et väljast tulevad bakterid, täpsemalt probiootikumid ei suuda seedetrakti koloniseerida.
“Peale suukaudset tarvitamist roojast taasleitud bakterid ei peegelda soole limaskesta tegelikku kolonisatsiooni. Kui arvestada soole pikkus on 8–10 meetrit, on kolonisatsiooni lokalisatsiooni määramine äärmiselt raske. Ka artiklite autorid on peale vaid mõnda piirkonda haaravat ileo-, kolono-skoopiat kinnitust saanud eksperimentaalsetest hiire katsetest.”
Samalaadseid vähepeegeldavaid tulemusi on varasemates bakterioloogilisi metoodikaid kasutavates töödes ammu täheldatud, sealhulgas ka Mikelsaar ise nii 1987. kui ka 1993. aastal. Mikelsaare ja tema uurimisrühma teadustööde järgi on võimalik, et ligikaudu kolmandik probiootilistest bakteritest võib jääda soolestiku kõrgematesse osadesse.
Mis aga puudutab küsimust , kas probiootikumid suudavad kinnituda soole limaskestale, vastab Mikelsaar, et kui piisav kogus probiootikumi ( enam kui 10 astmes 9 rakku) annustada kaks korda päevas, on bakter soolestikus 2–3 päeva ja toitaineterikkas sooles imenduvad tema ainevahetuse tagajärjel tekkinud ained limaskestalt verre. “See aga kajastub juba efektina tervisenäitajates, sarnasena kõigi suukaudsete ravimpreparaatide puhul.”
Mille alusel hinnata probiootikumi tõhusust?
“Inimese tervisenäitajate muutuse põhjal,” sedastab Mikelsaar. Euroopa Toiduohutuse assotsiatsioon (EFSA) hindab probiootikumi efektiivsust ainult läbiviidud kliiniliste katsetuste tulemuse järgi, kus vastavalt immunogeensete, antibakteriaalsete, metaboolsete omadustega probiootiku – põletikku alandav, kolesterooli taset reguleeriv, antioksüdante efekt jne – peab saama kinnitatud kahes sõltumatus kliinilises katsetuses organismi biomarkerite muutustega (kaal, rasva sisaldus, vererõhk, kolesterooli tase vereseerumis, põletiku näitajate jt muutus).
Eran Elinav soovitab, et probiootikumide võtmine pärast antibiootikumikuuri võiks olla kasulik siis, kui eelnevalt määrataks inimese loomulik kõhubakterite kooslus ning probiootikumidest valitaks just temale sobiv “kokteil”.
Marika Mikelsaare hinnangute kohta nentis Elinav, et mikrobiootika valdkond on väga emotsionaalne ning inimestel on ses osas mõistagi erinevaid arvamusi. “Me püüame tugineda tõenditel, selmet küsida inimeste arvamusi, sest need tuginevad arvamustel, mitte faktidel,” sedastas Elinav.
Kuidas neid uuringuid tehti?
Esimeses uuringus osales 25 vabatahtlikku, kellele tehti endo- ja kolonoskoopia ehk uuriti sondiga vastavalt söögitoru ja mao ning soolestikku. Järgnevalt jagati nendest vabatahtlikest 15 kahte rühma. Esimene rühm sai geneerilist probiootikumi, teisele ehk kontrollgrupile manustati platseebot. Seejärel tehti neile uuesti endo- ja kolonoskoopia protseduur, mida korrati kahe kuu pärast.
Teises uuringus oli eesmärk teada saada, kas patsiendid peaksid pärast antibiootikumikuuri võtma probiootikume. Selles uuringus osales 21 vabatahtlikku, kes jagati juhuslikkuse alusel kolme rühma. Kõik vabatahtlikud tegid läbi antibiootikumikuuri. Esimesel rühmal ei sekkutud ehk eesmärk oli vaadata, kuidas kõhubakterid loomulikult taastuvad. Teisele rühmale anti geneerilisi probiootikume. Kolmandale rühmale anti baktereid, mis olid välja valitud vastavalt iga katsealuse mikrobioomi proovile, mis oli võetud enne antibiootikumikuuri.
Uuringu kriitika: kliiniliselt vähekirjeldatud probiootikum
Marika Mikelsaar toob iisraellaste uuringu piirnaguna välja väikese katsealuste arvu, interventsioonigrupis oli kuni üheksa inimest. Samuti toob Mikelsaar välja, et kasutati spetsifitseerimata toimega 11 bakterit sisaldava kommertsiaalset ning kliiniliselt vähe kirjeldatud probiootikumi. “Seetõttu on minu meelest Suezi ja teiste töös saadud tulemus mitteveenev,” märgib Mikelsaar, viidates tulemusele, et antibiootikumiravi foonil või pärast seda kasutatud multi-tüvedega probiootik ei kiirenda, vaid aeglustab inimese enda mikrobioomi taastamist.
Uuringus kasutati probiootilist kompleksi Bio26 Supherb, milles on ilmselt mitmesuguste omavahel vastandlike mõjudega bakterite esindajad, selgitas Mikelsaaar. Need võivad antibiootikumravi järel allasurutud seedekulgla indigeensele mikrobioomile tõesti pidurdavalt mõjuda.
“Eesmärgiks antibiootikumravi järel probiootiku manustamisel pole ju koloniseerida patsiendi limaskesta, vaid luua just soole valendikus sobiv kooslus, mis väldiks düsbiootilisi efekte näiteks pärmseente Candida või gramnegatiivsete fakultatiivsete patogeenide ülekasvu, hoidudes näiteks oma kasulike anaeroobide (bifidobakterid, bakteroidid, prevotella, mittepatogeensed klostriidid) pidurdamisest.”
ERR Novaator küsis Eran Elinavilt, kui kindel on ta nende kahe uuringu vettpidavuses ja korratavuses. Elinav tõdes, et taolistes ekperimentaalsetes uuringutes ei osalegi sadu inimesi, tema uuringus oli 15, ehkki ta on kindel, et kasutati väga keerulisi statistilisi mudeleid, mille tulemustes ta julgeb kindel olla.
Kas terved inimesed peaksid üldse tarvitama probiootikume? Elinav tõdeb, et sellele küsimusele vastamisel annab ka teaduskirjandus väga vastuolulist infot. “Inimestel on vaba valik võtta, mida nad soovivad.”
Mida aga ERR Novaatori lugejad võiksid nendest uuringutest ja aruteludest endale kasuliku teadmisena kaasa võtta?
Vahest seda, et ükski teadlane ei eita probiootikumide esinemist ka meile üsna tavalistes toiduainetes: keefiris, hapukurgis ja hapukapsas. Seega aitab pärast antibiootikumikuuri tegemist teie kõhubakterite kolooniat taastada ka nende toiduainete söömine.
Kui aga mingil põhjusel ei ole võimalik neid toiduaineid süüa, siis probiootikumid on jätkuvalt võimalus, ehkki tasub hoolikalt valida, millist bakterikokteili eelistada.
Soolebakterite kooslust saab lasta määrata ning on võimalik toituda sellest lähtuvalt. Just teie mikrobioomile sobiva ja taskukohase probiootikumikokteile kokkupanemiseni aga läheb veel aega.
Artikkel täismahus siit.