UUDISED
Tants D-vitamiini ümber: odav turundustrikk või põhjamaine paratamatus
Eesti Rahvusringhääling
Pressiteade
30.10.2018
Akna taga on võtmas maad iga-aastane põhjamaine kaamos ja toidulisandimüüjate tööpäevad pikenevad. Teaduskirjanduse põhjal võib Eesti laiuskraadil küll talvisel ajal D-vitamiini võtta, kuid sellega tuleks piiri pidada ja meeles pidada, et tegu pole imerohuga.
“Suvel on Päike meie laiuskraadidel nii kõrgel, et tarviliku D-vitamiini saamiseks piisab veidikegi katmata naha korral 10–15 minutist õues viibimisest. Talvekuudel tuleks võtta aga kuni 800 toimeühiku suurune lisadoos. Teine võimalus on sisuliselt igal õhtul rasvase kala söömine,” märkis Clifford Rosen, Maine’i meditsiinikeskuse teadusinstituudi vanemteadur ERR Novaatorile antud intervjuus.
Suurem doos on õigustatud juba tekkinud vitamiinipuuduse korral. Alla 12 ng/mL jääv D-vitamiini sisaldus veres viib ekspertide hinnangul tõsiste terviseprobleemideni. Muu hulgas on vitamiin oluline kaltsiumi ja fosfori imendumisel, mõjutab immuunsüsteemi tööd, närvikoe toimimist ja südamekoe talitlust. Kergemini tekib puudus rasedatel, imetavatel emadel ja imikutel.
Positiivsena on D-vitamiini üleannustamine raske ja sellest põhjustatud mürgistust tuleb ette harva. Päevas ei tohiks seda võtta siiski üle 4000 toimeühiku. Rohkem vaidlusainest pakub aga küsimus, milline kogus D-vitamiini on veres ebapiisav. Rahast hoolides saab minna D-vitamiini võtmisega seega ka üle piiri.
Teaduskirjanduses mainitakse normidena eeskätt 20 ng/mL ja 30 nanogrammi milliliitri kohta. Viimast kasutatakse alampiirina laialdaselt Eestis. Näpuga järge ajades tähendaks 30 ng/mL ehk 75 nmol/L väärtusest lähtumine aga Roseni sõnul, et USA-s kannatab vähemalt osa aastast D-vitamiini puuduse all ~85 protsenti elanikkonnast. Kõrgematel laiuskraadidel laiuvates riikides oleks olukord veelgi hullem. Statististilises mõttes pidas ta seda absurdseks.
20 vs 30
Laiemalt populariseeris 30 ng/mL alampiiri Endokriini Selts oma 2011. aastal ilmunud soovitustes. Ülevaate koostamist juhtinud teadlaste, sh Bostoni Ülikooli meditsiinikooli füsioloog Michael Holicki endi avaldatud uurimused viitasid D-vitamiini nappuse ohtlikule mõjule. Muu hulgas seostasid nad vahemikku 21–29 ng/mL kõrgenenud riskiga haigestuda skisofreeniasse, depressiooni, vähki ja autoimmuunhaigustesse. Järgnenud veretestide tegemise laine meenutas Harvardi Meditsiinikooli meditsiiniprofessori JoAnn Mansoni sõnul pandeemiat.
Praegu kehtivate reeglite alusel Holick Endokriini Seltsi soovitusi koostava paneeli töös võimaliku huvide konflikti tõttu osaleda ei tohiks. Mittetulundusliku väljaande Kaiser Health Newsi uurimistöö kohaselt sai füsioloog ainuüksi aastatel 2013–2017 ravimifirmadele osutatud teenuste eest 163 000 dollarit. Lisaks on ja oli Holick tugev solaariumite populariseerija. Krooniline D-vitamiini nappus oli tööstuse jaoks tugev müügiargument.
Ent kõrgema alampiiri vajalikkuses kahtlemiseks on teisigi põhjuseid. 2010. aastal avaldatud ja eelnevalt ilmunud teadustööd kokku võtnud USA Riikliku Meditsiiniinstituudi mahuka raporti kohaselt pole ka midagi hullu, kui milliliitri vere kohta leidub D-vitamiini 20 nanogrammi.
“Tegelikult on ka see piir kokkuleppeline. Instituut suruti Endokriini Seltsi lobitöö ja küsimuse vastu huvi tundvate poliitikute vahele. Nad pidid mingi kompromissiga välja tulema,” nentis Prantsusmaal asuva Lyoni Rahvusvahelise Ennetustöö Instituudi (IPRI) epidemioloog Philippe Autier.
Instituudi komitee töös osalenud Clifford Roseni sõnul paistis Endokriini Seltsi toona maalitud pilt paljudele veenvana. Teadus muutub ja areneb aga pidevalt: “selles saab eristada isegi moevoole. Mõned ideed muutuvad popimaks, teised kahvatuvad”. D-vitamiinile keskendudes on muutunud aastate möödudes uuringute iseloom, lisas Barry Kramer, Riikliku Vähiinstituudi vähiennetusosakonna juht.
Teadus ei saa valmis
Esialgu piirdus teaduslik teadmine peaasjalikult epidemioloogiliste uuringutega. Suurte rahvamasside tervisenäitajate ja eluviiside kohta kogutud andmeid analüüsides üritatakse välja selgitada, mis võimaldab elada mõnel kauem või tervemalt. Kõrgem D-vitamiini tase seostus antud juhul parema tuju ja väiksema diabeediriskiga ning aeglasemalt kulges isegi vananemisest tulenev vaimse võimekuse vähenemine.
Vaatluslike uuringute puhul mängib võtmerolli teiste võimalike sama mõju põhjustavate tegurite kogumõjust maha lahutamine. D-vitamiini lisaks võtvad inimesed võivad olla samal ajal jõukamad, terviseteadlikumad, teha rohkem trenni ja käia sagedamini tervisekontrollis. See tagab niigi tugevama tervise.
Aastate jooksul on tehtud rohkem põhjuse ja tagajärje seoseid paremini lahata võimaldatavaid juhuslikustatud kliinilisi katseid. Mõned võtavad neis D-vitamiini, teised söövad endale teadmatult tablette, kus seda ei leidu. Seeläbi saadud tulemuste põhjal pole D-vitamiini sisaldava toidulisandiga toidulaua täiendamise kasulik mõju sedavõrd ühene.
Teiste seas võttis 2013. aastaks avaldatud sellekohase kirjanduse kokku Philippe Autier. Autier’i töörühm keskendus kõigile teistele tervisehädadele peale luuhaiguste. Metaanalüüsi rangematele valikukriteeriumitele vastas 88 eelnevat uuringut. D-vitamiini võtmise selget positiivset mõju nähti neist kolmes.
Teadustöödele nende kvaliteedi osas rohkem järeleandmisi tehes kasvas uuritud tulemite koguarv 276-ni. Toidulisandi võtmise kasulikkust täheldati 23 juhul. “Tulemuste alusel on madal D-vitamiini tase pigem märk kehvast tervisest, mitte vastupidi,” viitas epidemioloog. Vitamiini suhtelist sisaldust veres vähendab ´ vananemine ja mitmed põletikulised protsessid.
Kõige värskem juhuslikustatud kliinilisi katseid koondav töö ilmus selle aasta oktoobris. Uus-Meremaa teadlaste analüüs koondas 81 uuringut, milles osales kokku üle 53 000 inimese. Mark Bolland keskendus kolleegidega luumõrade ja kukkumiste esinemissagedusele ning luutiheduse muutusele. “D-vitamiini toidulisandina võtmiseks leidub vähe õigustusi, kui eesmärgiks on lihasluukonna tervise säilitamine või parandamine,” järeldavad autorid. Erandiks on patsiendid, keda ohustab luude pehmenemine ja rahhiit, ning vanemaealised.
Rosen nentis, et ilmunud uuringute põhjal on soovitatavast suuremas koguses D-vitamiini võtmise mõju lahtisem vaid vähi- ja diabeediennetuse ja immuunsüsteemi töö reguleerimise puhul. Ent seda vaid mõju proovile panevate uuringute nappuse tõttu.
Autier tõi välja hiljutised juhuslikustatud kliinilised katsed, mille kohaselt väheneb D-vitamiini võtmisel hooldusasutustes olevate vanemate inimeste suremus. Põhjust ta öelda ei oska, kuid see võib olla seotud immuunsüsteemiga. Keha näib võitlevat D-vitamiini toel tõhusamalt bakteriaalsete nakkuste vastu.
Eesti eripärad
Neljal Eesti perearstil, kellega ERR Novaator teema raames suhtles, on D-vitamiiniga erinevad kogemused. Kui mõni näeb liiga madalale D-vitamiini tasemel viitavaid märke pigem harva, siis teise hinnagul kipub vitamiinist puudu jääma isegi suvel ja selle lisandina võtmine on soovituslik. Seisundi hindamisel katsutakse hakkama saada vaatamata nõudluse olemasolule veretestita.
Alla 4000 toimeühiku suurust doosi kasutades võib võtta D-vitamiini taseme 8 ng/mL võrra kergitamine aega mitu kuud. “Seega on soovitus D-vitamiini lisaks võtta mõistetav. Talvel võib langeda vitamiini tase veres kuni 45 protsenti. Parem karta, kui kahetseda ning selleks valmis olla,” viitas Rosen. Kuna üleannustamise ohtu pole, ei ole selle võtmisest ka midagi katki, kuid soovitus ei põhine tugevatel tõenditel.
Siinkohal läks Autier kaugemale. “Kui sellesse usub nii veidrate sümptomite üle kaeblev patsient kui ka arst, kes temaga midagi ette võtta ei oska, siis on tegu ideaalse platseeboga. Eriti pärast seda, kui inimene koju minnes veebist selle kohta käivat kiidulaulu näeb,” laiendas epidemioloog.
Eesti teadlased on näinud alla 20 ng/mL ulatuvaid väärtusi ajateenijate ja vanemaealiste seas. Tartu Ülikooli Kliinilise Meditsiini Instituudi reumatoloogia teaduri Mart Kulli 2014. aastal koostatud ülevaate kohaselt esineb alla 20 ng/mL jäävaid väärtusi 29 protsendil eestimaalastest. See vihjab, et täielikult ilma toidulisandita päris kõik hakkama ei saa.
Veidi parema aimduse suuremas koguses D-vitamiini mõjust saab novembris, kui JoAnn Manson esitleb kolleegidega VITAL uuringu värskeid vahetulemusi. Selle raames uuritakse D-vitamiinist ja oomega rasvhapetest koosneva toidulisandi mõju 25 000 ameeriklasele. Tulemusi jagama ta veel ei soostunud. “Ma loodan, et pilt läheb sellega veidi selgemaks ning fakte saab väljamõeldisest ja turundustööst taas paremini eristada,” märkis Manson.
“Kui teile peaks koju helistama mõni D-vitamiini müüja, öelge talle: “Ei, mul pole neid kapsleid vaja!”. Kui meelde tuleb, võite ka lisada: “Teie väiteid ei toeta mitte ükski juhuslikustatud kliiniline katse,” soovitas Autier.
Mis puutub aga Endokriini Seltsi, siis selle 2017. avaldatud soovituste kohaselt piisab täpsema mõõtmistehnika kasutamise järel luuhaiguste ennetamiseks juba sellest, kui inimene võtab päevas D-vitamiini 400 toimeühiku jagu.
Looduslikult leidub D-vitamiini rohkem näiteks lõhes, heeringas ja sardiinides, kalamaksas, tuunikalas, koorikloomades ja munakollases.