UUDISED

Osteopaatilise ravi protsessis tekkiv peaaju bioelektrilise aktiivsuse muutuste iseloom

Osteopaatia Erakool

02.03.2018
Autorid: A. F. Beljajev, G. J. Piskunova

Sissejuhatus:

Osteopaatia märkimisväärne areng käesoleval ajal, selle tunnustamine ja legaliseerimine paljudes riikides toob kaasa vajaduse tugevdada selle tõenduspõhisust.
Kui spetsiifiline on osteopaatiline ravi, toob see kaasa vastuse organismi reguleerivate süsteemide tasandil?
Kas osteopaadi pikaajaline kontakt patsiendiga võib osutada hüpnootilise mõjuga sarnast toimet?
Nendele küsimustele vastamine neurofüsioloogiliste funktsionaalsete muutuste kohta, mis võivad tekkida osteopaatilise ravi protsessis, nõuab nüüdisaegsete hindamismeetodite kaasamist.

Antud töös on aju seisundi objektiivse diagnostika meetodina kasutatud EEG mitmeparameetrilise analüüsi meetodit, mis töötati välja Venemaa Teaduste Akadeemia I. M. Setšenovi nimelises Evolutsioonilise Füsioloogia ja Biokeemia Instituudi neurofüsioloogia laboratooriumis.

Uuringu materjalid ja meetodid:

Psühhosomaatiliste pingete mõju välistamiseks viidi läbi eelnev psühholoogiline testimine. Seisundiärevuse (SÄ) ja püsiärevuse (PÄ) taseme hindamiseks kasutati Spielberg-Hanini testi. Uuringuks valiti katsealused, kelle näitajad olid vahemikus 20-35 palli.

Uuringus osales 25 täiskasvanud katsealust vanuses 25 kuni 45 aastat. Kõik katsealused olid praktiliselt terved ja nad ei esitanud uuringuhetkel mingeid kaebusi. Osteopaatilisel ülevaatusel ei täheldatud ühelgi katsealusel märkimisväärseid somaatilisi düsfunktsioone.
Rühma maksimaalse homogeensuse tagamiseks olid kõik katsealused paremakäelised.

Igal jälgimisel registreeriti mitmekanaliline EEG 12 monopolaarsest eraldisest (Fp1, Fp2, T3, T4, C3, C4, T5, T6, P3, P4, O1,O2) katkematu sisendiga personaalarvutisse diskretisatsiooni sagedusega 200 Hz kanali kohta.

Aju süsteemse tegevuse analüüsimiseks osteopaatilise mõju avaldamisel valiti järgmised tehnikad:
– vaagnadiafragma tasakaalustamine (haare ülaltpoolt sümfüüsi ja ristluuga risti)
– rinnadiafragma tasakaalustamine (haare rinna-nimme ülemineku ja mõõkjätke tasandil)
– kaela-rinna ülemineku tasakaalustamine (haare С7-D1 ja rinnakupideme tasandil)
– labajala kudede tasakaalustamine (pöia ja talla aponeuroosi haare).

Fastsiaalsete ristumiste töötlemise tehnikate valik oli tingitud sellest, et need piirkonnad on jõudude konvergentsi tsoonid [14], samuti tingituna tehnilisest mugavusest EEG registreerimise jaoks (patsient jäi kogu uuringu ajaks seliliasendisse, mis vähendas „lihasmüraga“ seotud artefaktide hulka.

Uuringu etapid:

Pärast eelnevat ülevaatust ja instrueerimist asetusid patsiendid manipulatsioonilauale. 10 minuti jooksul toimus tausta-EEG salvestamine suletud silmadega, mida igal salvestusel märgiti kui ZG, selle lõiguga võrreldi kõiki järgnevaid salvestusi. Seejärel teostati järgnevalt tasakaalustamise osteopaatilisi tehnikaid, salvestuse markerid B, C, D, F. Hetke Still point tekkimisel tehti salvestusele märge S, vastavalt igal tasandil Bs, Cs, Ds, Fs. Kudede liikumise jätkumine pärast hetke Still point kuni tasakaalustumiseni märgiti kui Bsb, Csc, Dsd, Fsf. Juhul kui Still point tekkis tehnika teostamisel mitu korda, valiti iga salvestuse matemaatilisel töötlemisel maksimaalne markeriga S lõik. Mõjutamise lõppemisel salvestati 5-minutiline lõik G.

Pärast registreerimist ja artefaktide eemaldamist läks entsefalogramm matemaatilisele analüüsimisele. Nii aju taustaseisundite kui ka iga tehnika teostamise protsessis kogu uuringu vältel arvutati igal 4 sekundil (analüüsiepohh) välja ristkorrelatsiooni (RK) koefitsiendid EEG vahel kõigist osadest paarikaupa (12х12). Tulemuste statistilise usaldatavuse tagamiseks töödeldi igas uuritavatest seisunditest ühe jälgimise piires tavaliselt 15 kuni 60 neljasekundilist analüüsiepohhi (pärast statistiliselt mittehomogeensete EEG lõikude ja artefaktidega lõikude välistamist).

Seejärel lähendati igal katsealusel ja katsealuste rühmas keskmisele eri seisunditele vastavad RK EEG matriitsid. Arvutati välja RK EEG keskmiste väärtuste dispersiooni matriitsid ja usaldusväärsuse intervallid Studenti kriteeriumi järgi väärtuste eri tasandeil (kõige sagedamini р=0.05). Kõigi operatsioonide juures kasutati korrelatsiooni ja koherentsuse koefitsientidega Fisheri z-testi.

Keskmisele lähendatud RK EEG matriitsid igas seisundis, eraldi iga katsealuse jaoks, allutati faktoranalüüsile (modifitseeritud tsentroidse algoritmi järgi). Hinnati ühiste faktorite hulka ja nende panust faktordispersiooni, arvutati välja vastavate EEG koormused iga faktori jaoks. Selline ülesehitus lubab tõhusalt hinnata aju peamiste integratiivsete süsteemide panuse astet kortikaalse aktiivsuse ruumilis-ajalise korraldusse.

Muutuste hindamiseks ajubiopotentsiaalse välja struktuuri ruumilises korralduses uuringu eri etapidel teostati katsealusel ja taustaseisunditel keskmisele lähendatud matriitside vahel elemendi kaupa lahutamise operatsioon diferentsiaalmatriitside loomisega. Edasi toimusid vastavalt RK EEG diferentsiaalmatriitside keskmise väärtuse hinnangu tulemustele tulpades ekvipotentsiaalsete kaartide loomise protseduurid biopotentsiaalide statistilise seose kohta testitavas seisundis võrreldes taustaseisundiga.

Eksperimendi korratavus

Eesmärgiga välistada individuaalsete erinevuste mõju matemaatilise analüüsi tulemustele rühmafailides ja mõju spetsiifilisuse kinnitusele viidi kahe katsealusega uuring läbi kaks korda, intervalliga üks nädal. Edasi vormistusid individuaalsed failid, kus matemaatilist töötlust teostati üldistel printsiipidel. Iga mõjuetappi võrreldes selgus igaühes neist EEG distantsseoste muutuste ajalis-ruumilise struktuuri märkimisväärne sarnasus, mis lubab rääkida eksperimendi usaldusväärsest korratavusest.


А В
Joonis 1. Ajukoore eri piirkondade piirkondadevahelise vastasmõju muutuste mudelite korratavus korduvkatsel ühe katsealusega intervalliga üks nädal (А – nädal 1, В ‒ nädal 2).

EEG korrelatsioonianalüüsi tulemused

Ühegi katsealuse EEG polnud visuaalsel hinnangul ilmseid patoloogia tundemärke.

Tasub märkida, et diferentsiaalmatriitsidel on kujutatud ainult EEG korrelatsioonikoefitsientide väärtuste muutused, mis toimusid vastava tegevuse korral, niiviisi realiseeruvad süsteemsed neurofüsioloogilised protsessid integratsiooniprotsesside säilimise taustal, mis on tüüpilised esialgsele rahuseisundile.

Ristluu tasakaalustamise tehnika

Kudede pingesse viimise etapil väheneb märgatavalt statistiliselt oluliste distantsmõjutuste hulk kogu ajukoores, eriti ipsilateraalsete sidemete osas. Statistilise sarnasuse astme suurenemine bioelektriliste protsesside vahel on märgatav ajukoore eesmistes piirkondades, kus suurenesid poolkerade vahelised statistilised sidemed oimu ja frontaalkorteksi alumise osa (Т3‒F8,T2‒F7) ning väiksemal määral okstsipitaalsete osade vahel (О1‒О2).

Still point (ristluu). Sellel etapil märgati suurimaid RK EEG muutusi frontaalsetes osades (F7, F8, Fp1, Fp2), oktsipitaalsetes osades (О1‒О2), samuti vasaku kuklaosa О1 ning parempoolse frontaalse osa Fp2 ja F8 vahelisel, parempoolse kuklaosa O2 ja vasakpoolse frontaalkorteksi eesmise osa F7 diagonaalil.

Ristluu tasakaalustamine. Märgati poolkerade vahelise aktiivsuse aktiveerumist praktiliselt kogu suuraju konveksitaalsel pinnal, eriti oimu- (T2, T4, T5, T6), kiiru alumises (P3, P4) ja kuklaosas (О1, О2).

Rinnadiafragma tasakaalustamise tehnika

Kudede pingesse viimise etapil, nagu ka analoogsel tehnika etapil ristluul, oli statistiliselt märkimisväärsete sidemete hulk alanenud. Kõige usaldusväärsemaks osutusid vasakpoolsete oimuosade (Т5‒Т3, Т5‒Т1) ja eesmise frontaalkorteksi ipsilateraalsed distantssidemed frontaalkorteksi alumistega (Fp1‒F7, Fp2‒F8), samuti parempoolse keskosa С4 sidemed mõlema eesmise frontaalkorteksi osaga Fp1, Fp2.

Still point (diafragma). Suurim EEG distantssidemete tugevnemine toimus oimu vasakpoolse eesmise osa (Т2) ja frontaalsete osade vahel (Fp1, Fp2, F3, F4), kõigis frontaalsetes osades (Fp1, Fp2, F3, F4, F7, F8), kuid samuti, mõnevõrra väiksemal statistilise usaldusväärsuse määral, diagonaalil vasakpoolse kuklapiirkonna (О1) ja parempoolse eesmise frontaalkorteksi osa (F8) vahel.

Diafragma tasakaalustamine. Märgati kõigi vasakpoolsete oimuosade (Т1, Т3, Т5) aktiivsuse ipsilateraalset suurenemist ja nende sidemeid parempoolsete frontaalsete osadega (Fp1, F3, F7), samuti vasakpoolse oktsipitaalse osa О1 diagonaalseid sidemeid parempoolse frontaalkorteksi alumise (F8) ja parempoolse oimuosaga (T2).

Kaela-rinna ülemineku tasakaalustamise tehnika

Kudede pingesse viimise etapil märgiti statistiliselt usaldusväärsete sidemete hulga vähenemist, mis sobitus analoogiliste etappidega ristluul ja rinna diafragmal. Distantsete vastasmõjude tugevnemine toimus eesmistes frontaalsetes osades (F3‒Fp1‒Fp2‒F4), parempoolsete ja vasakpoolsete kiiru- ja oimuosade vahel (О1‒О2, Р3‒Р4), vasakpoolse alumise oimuosa Т5 ja parempoolse kuklaosa О2 vahel, mõlema poole oimu- ja oktsipitaalsete osade ipsilateraalsete vastasmõjude bioelektrilise aktiivsuse märkimisväärse alanemise juures tausta suhtes.

Still point (kaela-rinna üleminek). Jälgiti distantse vastasmõju suurenemist frontaalsetes osades (F3‒Fp1‒Fp2‒F4), millel oli ristuv iseloom, samuti parema frontaalkorteksi alumise osa F8 diagonaalseid vastasmõjusid vasakpoolse oktsipitaalse osaga О1 ja vasakpoolse osaga ТР1 (analüsaatorite kattetsoon). Samuti märgati poolkerade vahelise vastasmõju tugevnemist paarsetes osades Fp1‒Fp2, F3‒F4, C3‒C4. Parema oimukeskse osa Т2, Т4 piirkonnas aktiivsus vähenes.

Kaela-rinna ülemineku tasakaalustamine. Märgati statistilise sideme tugevnemist vasakpoolsetes oimuosades (Т1, Т3, Т5), vasakpoolsetes frontaalsetes osades (F7, Fp1), parempoolse frontaalkorteksi alumise osa F8 diagonaalset vastasmõju vasakpoolsete oktsipitaalsete osadega (О1, ТР1) poolkerade vahelise vastasmõju alanemise taustal parempoolsetes keskmistes ja alumistes oimupiirkondades.

Labajala kudede tasakaalustamise tehnika

Kudede pingesse viimise etapil on ajukoore biopotentsiaalide statistiliselt märkimisväärsete sidemete arv mõnevõrra suurem kui eelmistel analoogsetel etappidel. Kõige väljenduslikumateks osutusid distantsed ipsilateraalsed sidemed eesmiste frontaalsete ja oktsipitaalsete osade vahel (Fp1‒O1, Fp2‒O2), frontaalsete osade ipsi- ja kontralateraalsed sidemed (Fp1, Fp2, F1, F2), samuti diagonaalsed sidemed frontaalkorteksi alumiste osade (F7, F8) ning kontrlateraalsete kukla- ja TPO-osade (O1, O2, TP1, TP2) vahel.

Still point (pöid). Nagu ka varasematel etappidel, aktiveerusid statistilise usaldusväärsuse kõrge astmega ristuvad sidemed ajukoore frontaalsetes osades (Fp1, Fp2, F1, F2), samuti frontaalse korteksi eesmiste ja kuklaosade vahel (Fp1‒O2, Fp2‒O1), märgati poolkerade vaheliste vastasmõjude tugevnemist paarsetes osades (Fp1‒Fp2, F3‒F4, C3‒C4, О1‒О2) ja aktiivsuse tugevnemist vasakpoolses ülemises oimupiirkonnas (Т1, Т3, F7).

Pöiakudede tasakaalustamine

Märgati eesmiste frontaalsete osade ja oktsipitaalsete osade (Fp1‒O2, Fp2‒O1) ning frontaalsete osade vaheliste (Fp1, Fp2, F1, F2) ristuvate sidemete suurenenud statistilise märkimisväärsusega säilimist, samuti aktiivsuse suurenemist paremas ülemises oimupiirkonnas, eriti parempoolse frontaalkorteksi alumise osa (F8) ja oktsipitaalsete osade (О1, О2) ja vasakpoolse TPO osa (ТР1) vahel.

Etapp G (pärast mõjutamist, võrreldes taustaga).
Antud etapil jäid kõige väljendunumaks diagonaalse iseloomuga distantsed sidemed parempoolsete frontaalse korteksi eesmiste ja alumiste osade (Fp2, F8) ja tagumiste vasakpoolsete osade (О1, ТР1) vahel.

Joonis 2. Ajukoore biopotentsiaalide vastastikuse mõju peamised mudelid osteopaatilise ravi eri etappidel.

Joonis А1. Aju biopotentsiaalide piirkondadevahelise vastasmõju muutused ristluu tasakaalustamise tehnika protsessis (a – koe pingesse viimise etapp; b – rahupunkti periood; c – vabanemise periood).
Joonis А2. Aju biopotentsiaalide piirkondadevahelise vastasmõju muutused rinna-kõhu diafragma tasakaalustamise tehnika protsessis. (a – koe pingesse viimise etapp; b – rahupunkti periood; c – vabanemise periood)
Joonis А3. Aju biopotentsiaalide piirkondadevahelise vastasmõju muutused kaela-rinna ülemineku tasakaalustamise tehnika protsessis a – koe pingesse viimise etapp; b – rahupunkti periood; c – vabanemise periood).
Joonis А4. Aju biopotentsiaalide piirkondadevahelise vastasmõju muutused labajala pehmete kudede tasakaalustamise tehnika protsessis (a – koe pingesse viimise etapp; b – rahupunkti periood; c – vabanemise periood).

Tulemuste arutelu

Mitmesuguste funktsionaalsete koormuste juures registreeritud eripärade kartogrammi võrdlev hinnang näitab osteopaatiliste tasakaalustamise tehnikate eri etappidel EEG distantsete sidemete süsteemseid ümberhäälestumisi, mis puudutavad erineval määral kõiki suurajukoore osi. Piirkondade vaheliste vastasmõjude muutuste struktuur toimub piisava stereotüüpsusega, mõju etapi suhtes spetsiifilise nende piirkondade jaotusega, milles toimuvad bioelektrilise aktiivsuse statistilise vastasmõju kõige väljendunumad muutused.

Kudede pingesse viimise etapil märgati kõigil tasanditel, välja arvatud labajala puhul, statistiliselt usaldusväärsete sidemete hulga vähenemist, „joonise vaesumist“.

Frontaalses koores toimus kõigil osteopaatilise mõju tasanditel kõige märkimisväärsemat distantsete vastasmõjude tugevnemist kõigis vastavates osades (Fp1, Fp2, F3, F4, F7, F8) etapil still point nii ipsi- kui kontrlateraalsetes suundades. Frontaalset koort nähakse õigusega „kortikaalsete sidemete väljapaistva organisaatorina“. Aju frontaalkorteksi osad ei eristu mitte üksnes sellega, et neil on kõige intiimsem side retikulaarse formatsiooni kujunemisega. Nagu on näidanud mitmed uurijad, oma päritolu ja ehituse poolest on aju frontaalse korteksi osad tihedalt seotud ka ajukoore liikumist reguleeriva aparaadiga. N. J. Sviderskaja töös ilmnes kindel tendents vasakpoolse poolkera eesmiste osade aktiivsuse suurenemisele aju funktsionaalse seisundi taastumisel pärast intensiivset füüsilist koormust. Meie uuring kinnitab frontaalsete osade olulist rolli kortikaalsete väljade aktiivsuse distantse integratsiooni korraldamisel ja etappi “Still point” iseloomustab eesmiste osade sidemete suurt väljenduvust ja statistilist olulisust.

Samal etapil tekkisid diagonaalsed sidemed vasaku poolkera tagumiste osade ja parempoolse eesmiste osade vahel ning mõnevõrra harvemini nendega sümmeetrilised sidemed vasaku poolkera eesmiste osade ja parempoolse tagumiste osade vahel. Vasakpoolse ja parempoolse poolkera osade bioelektrilise aktiivsuse diagonaalsete vastasmõjude tugevnemise spetsiifilist iseloomu on märgatud ka teiste autorite töödes. Nii avastati varem Sviderskaja, Šepovalnikovi jt uuringuis mõlema poolkera koore samade osade bioelektrilise aktiivsuse vastasmõju väljendunud tugevnemine, näidati parempoolsete eesmiste ja vasakpoolsete tagumiste kortikaalsete piirkondade diagonaalse sideme aktiivsuse tõusu loominguliste protsesside aktiveerimisel.

Vaevalt saab niisuguseid interkortikaalseid sidemeid tagada ainult mõhnkeha. Ilmselgelt vahendatakse neid süsteemseid vastasmõjusid oluliselt suuremal määral koore-talaamiliste sidemete arvel.

Peale selle tekkisid just sellel etapil bilateraalsed-sümmeetrilised keskustevahelised sidemed EEG frontaalkorteksi eesmiste ja alumiste osade (Fp1‒Fp2, F3‒F4), kesksete (С3‒С4), kiiruosade (Р3‒Р4), oktsipitaalsete osade (О1‒О2) vahel. Just nende kesksete väljade kahjustumisel saavad alguse vastavate ärritajate vahetu vastuvõtmise ja peenema diferentseerimise teostamise võime kadumise teravalt väljendunud sümptomid. Keskuste vaheliste aktualiseerimine on seotud süsteemiga, mis vastutab nii verbaalsete kui ka kõigi teiste stiimulite teadvustamise protsessi eest.
Kudede tasakaalustamise etappi pärast etappi Still point kõigil anatoomilistel tasanditel, välja arvatud ristluu, iseloomustas statistilise sideme tugevnemine vasakpoolsetes oimuosades (Т1, Т3, Т5), vasakpoolsetes frontaalsetes osades (F7, Fp1), parempoolse frontaalkorteksi alumise osa F8 diagonaalsete vastasmõjude säilimine vasakpoolsete oktsipitaalsete osadega (О1, ТР1) poolkerade vaheliste vastasmõjude alanemise taustal parempoolsetes keskmistes ja alumistes oimupiirkondades. Mõlema poolkera oimuosades aktiivsuse tugevnemise avastamine võib tunnistust anda niisuguste informatsiooni töötlemise meetodite üheaegsest kasutamisest, mis on iseloomulikud kummalegi poolkeradest ja vajadusest võrrelda vastu võetud materjali etalonidega, mis on säilinud mälus, millega oimuosad on vahetult seotud.

Loominguliste protsesside aktiviseerumise tingimuste uurimisel ilmnes kõrgenenud aktiivsuse fookuste lokalisatsiooni mudeli ümberhäälestamise oluline roll (biopotentsiaalide ruumiline sünkroniseerimine ja ruumiline korrastamatus). Selgus, et informatsiooni töötlemise strateegiate muutumisel (teadvustamata protsesside osa suurenedes) toimus nägemisega seotud kujutluse korral aktiivsusfookuse ümberpaigutumine vasakpoolse poolkera eesmistest osadest parempoolse eesmistesse, seejärel aga (töödeldava informatsiooni mahu suurenemisel) mõlema poolkera tagumistesse tsoonidesse.

Etapil G, mis registreeriti pärast mõju lõppemist, jäid kõige väljendunumaks diagonaalse iseloomuga distantsed sidemed parempoolsete eesmiste ja alumiste frontaalkorteksi osade (Fp2, F8) ja tagumiste vasakpoolsete osade (О1, ТР1) vahel. Varem on M. N. Tsitserošini jt kaksikute meetodiga neurofüsioloogilistes uuringutes näidatud, et EEG distantsete sidemete ruumilise struktuuri individuaalse muutlikkuse just parempoolse poolkera frontaalkorteksi alumises piirkonnas määrab suures osas, võrreldes suurajukoore muude piirkondadega, isiku genotüüp.

A.N. Šepovalnikovi, M. N. Tsitserošini, J. I. Galperina jt uuringus ilmnes parempoolse poolkera frontaalkorteksi alumise tsooni distantsete vastasmõjude alanemine teiste mõlema poolkera osadega hüpnootilisel mõjutamisel. See lubab järeldada osteopaatilise ravi mõju erinevust, selle puhul ilmnes antud osade statistiliste vastasmõjude tugevnemine.

Järeldused:

1. EEG korrelatsioonikoefitsientide diferentsiaalmatriitside (tausta suhtes) analüüs näitas, et EEG korrelatsiooni sidemete muutused funktsionaalsete koormuste korral puudutavad ühel või teisel määral kõiki uuritavaid koore piirkondi. Samas erineb igal konkreetsel juhul koore nende piirkondade lokalisatsioon, kus märgatakse bioelektrilise aktiivsuse statistilise vastasmõju kõikumise kõige enam väljendunud muutusi, spetsiifilisuse poolest teostatava tegevuse suhtes.

2. Eraldi katsealuse aju bioelektrilise aktiivsuse ristkorrelatsioonilise analüüsi tulemuste sarnasuse kõrge aste, mis on saadud intervalliga üks nädal, lubab rääkida mitmeparameetrilise EEG analüüsimeetodite kasutamise valiidsusest osteopaatias.

3. Ajukoore piirkondade vahelise vastasmõju mudelite korratavus annab tunnistust juhuslike faktorite mõju ebaolulisusest läbi viidud uuringutes.

4. EEG piirkondade vaheliste sidemete süsteemse reorganiseerumise väljenduvus kudede pingesse viimise etapil kõigil tasanditel on mõnevõrra madalam kui mõju järgmistel etappidel. Usutavalt alanesid EEG RK väärtused mõlema poolkera oimukoore protsesside vahel.

5. Etapil Still point väljendusid poolkerade vahelise vastasmõju tugevnemise järgmised toopilised eripärad.
– Koore bilateraal-sümmeetriliste piirkondade jaoks: EEG eesmiste ja alumiste frontaalkorteksi osade (Fp1‒Fp2, F3‒F4), tsentraalsete (С3‒С4), kiiruosade (Р3‒Р4), oktsipitaalsete osade (О1‒О2) vahel. Antud piirkonnad on seotud süsteemiga, mis vastutab igasuguste stiimulite teadvustamise protsessi eest.
– Sidemete ristuv iseloom frontaalse koore piirkonnas, mis kordub kõigil mõju tasanditel kõrge statistilise usaldusväärsuse astmega, mis on nähtavasti seotud nende piirkondade koordineeriva rolliga aju regulatoorsete mehhanismide tegevuses.
– Parema alumise frontaalkorteksi osa diagonaalsed sidemed vasakpoolsete oktsipitaalsete ja alumiste oimuosadega. Niisugune sidemete iseloom on iseloomulik loomingulisele ja intellektuaalsele aktiivsusele. On ilmselge, et neid süsteemseid vastasmõjusid vahendatakse märkimisväärselt suurelmääral koore-talaamiliste sidemete arvel.

6. Etapile Still point järgnev kudede tasakaalustamise etappi iseloomustab välja arvatud ristluu osas parempoolse frontaalkorteksi alumise osa diagonaalsete sidemete säilitamine vasakpoolse kuklaosaga, aktiivsuse kasv vasakpoolses oimupiirkonnas poolkerade vahelise vastastikuse mõju alanemise taustal keskse ja parietaalse koore ning parempoolsete alumiste oimupiirkondade bilateraal-sümmeetrilistes piirkondades. Ristluu piirkonnas märgati antud etapi EEG distantsete sidemete üldist tugevnemist taustaga võrreldes, mis võib ristluupiirkonnas olla tingitud kudede anatoomilistest sidemetest aju kõvakestaga.

7. Lõppetapp G, seisund mõju lõppemisel, parempoolsete eesmiste ja alumiste frontaalkorteksi osade sidemete diagonaalse iseloomu säilitamine vasakpoolse oktsipitaalse osaga, statistiliselt kõige märkimisväärsema aktiivsusega parempoolse alumise frontaalkorteksi osa tsoonis.

8. Loomuliku ja hüpnootilise une eri staadiumide ning osteopaatilise mõjutamise eri etappide EEG piirkondade vaheliste sidemete süsteemse reorganiseerimise eripärade võrdlemisel ei ilmnenud sarnasust.

Lisainfo:

Galina Piskunova
Osteopaatia Erakool

< tagasi Uudised