UUDISED
Minister: nii EMO kui kiirabi maadlevad inimeste vildaka arusaamaga neist
Eesti Rahvusringhääling
Pressiteade
02.11.2018
Tervise- ja tööminister Riina Sikkut (SDE) ütleb, et riigikontrolli auditi tulemused EMO-de väärkasutuse kohta on võrreldavad kiirabi sama probleemiga, kus teenust kasutavad inimesed, kes peaksid tegelikult perearstile pöörduma. Lahendusi näeb ta uutest algatustest tulemas mõne aastaga.
Riina Sikkut peab põhipõhjuseks, miks inimesed ilma tegeliku akuutse abivajaduseta perearsti asemel EMO-sse pöörduvad, nende vähest informeeritust, mitte üksnes arstiabi ebaühtlast ja vähest kättesaadavust.
“Mina seda informeerituse taset kuidagi vähetähtsaks ei pea. Pea kolm aastat tagasi oli samalaadne uuring kiirabi kohta, milelst selgus, et inimesed kutsuvad kiirabi olukorras, kus nad seda tegelikult ei vaja,” põhjendab Sikkut.
Ta toob näiteks inimesi, kes kutsuvad kiirabi olukorras, kus vajavad ainult haavale plaastri pealepanemist. “Nagu kiirabigi puhul, see mure on aastatega kuhjunud: kui nad on korra sealt abi saanud, lähevad tagasi,” tõdeb terviseminister.
“Kas inimene peaks ise selle väljakutse eest maksma? Ma ei arva seda, sest inimesed hindavad oma vajadusi erinevalt. See on põhimõtteliselt madala lävendiga – kui on mure, tullakse appi, sellist kindlust on ka inimestele vaja. Kui tõstame barjääri kõrgele, siis ei julgusta see neid inimesi, kellel tegelikult pöörduda on vaja,” põhjendab ta.
Sikkut peab kiiduväärseks, et riigikontrolli auditi läbiviijad pakuvad välja ka lahendusi, kuidas hullu olukorda muuta, ent nendib, et mitmed algatused on juba ka töös: suurendada perearstide rolli, teha põhimõttelisi muutusi perearsti nõuandetelefoniga, kasvatada eriarstiabi mahtu.
“Need võiksid hakata paari aastaga mõju andma,” usub minister.
Juba paari nädala pärast on algamas haigekassa kampaania “Perearst aitab”, mis teadvustab inimestele, et perearst pakub lähimat abi, kroonilise haigusega tasub just sinna pöörduda.
Aastaid on tegutsenud ka perearsti üldine nõuandetelefon 1220, kuhu Sikkut julgustab enne EMO-sse pöördumist helistada. Samas ei pea ta võimalikuks, et teha eelnev helistamine kohustuslikuks, et üldse EMO-sse saada, nagu soovitas riigikontrolli audit.
“Kui ikka inimesel on verejooks ja talle öeldakse, et sa aei saa enne sisse, kui oled helistanud 1220, siis pole sel mõtet. Küll aga tasub soodustada seda, et esmajärjekorras helistada,” leiab Sikkut.
Perearsti nõuandetelefoni ootavad ees ka muutused.
“Praegu on sealt saadav nõuanne anonüümne, see mõjutab ka kindlasti seda nõuande kvaliteeti, aga alates 2019. aasta teisest poolaastast muutub see palju personaalsemaks, kui inimese nõusolekul on nõustajal võimalik helistaja terviseinfole ligi pääseda,” tutvustab Sikkut plaani.
Sellisel juhul pääseks telefoniarst ligi inimese raviajaloole: millised on tema põetud haigused, tehtud analüüsid ja võetavad ravimid.
“Aga teadlikkus sinna helistada ja usaldus, et sealt saab vajalikku nõu, tekib aastate jooksul,” möönab minister, lisades, et selle abitelefoni kasutamine on aastate jooksul siiski kasvanud. “Kõik tervisemured võiks lahendada ära seal, kus on kõige madalam tasand ja kõige odavam. EMO-ss on see kõige kallim.”
Järgmiseks suureks projektiks on haiglateülene digiregistratuur, mida PERH juba testib ja millega haigekassa motiveerib liituma ka teisi raviasutusi.
Aasta võrra pikeneb ka perearstide residentuur, et anda esmatasandi ravi pakkujatele põhjalikumad ametioskused, kuivõrd perearstide roll peab inimese tervise eest hoolitsemisel üha kasvama.
Et motiveerida perearste pisioperatsioone-vaktsineermisi-analüüse ise võtma, on riik kehtestanud perearstidele vastavalt nende kvalifikatsioonile ka lisatasu. Mida kõrgema järgu arst, seda enam võiksid ta patsiendid olla motiveeritud EMO asemel tema poole pöörduma, usub SIkkut.
Usalduse küsimus
Minister ütleb, et alati ei pea inimene ka perearstile saama, sageli piisab pereõe nõuandest või abist, näiteks haava sidumisel või sissekasvanud küüne opereerimisel.
Ka loodavad tervisekeskused teenivad eesmärki, et arstiabi inimestele kättesaadavamaks muuta. Lisaks sellele, et ühes keskuses töötab mitu perearsti, kes võiksid pakkuda teenust ka neile patsientidele, kelle arst on parasjagu ära, hakkavad neis tööle ka näiteks vajadusel sotsiaalvisiite tegev koduõde ja psüühiliste probleemide korral nõustav vaimse tervise õde. Kogu tööd haldab üks administraator, kes siis patsientide vastuvõttu koordineerib ja jagab.
“Kõik perearstid ei hakka koonduma tervisekeskustesse, aga rohkem kui pooled lähevad sinna kindlasti. See on väga suur muutus peremeditsiinis,” toonitab minister.
Lisaks saavad perearstid taotleda haigekassalt lisaraha teise pereõe palkamiseks, et arst saaks tegelda tõesti ainult ravimisega ning kogu administratiivne koormus jääks õdedele.
Seda, et perearstid inimesi kergekäeliselt EMO-sse saadaksid, kuivõrd nii on neile soodsam, Sikkut hästi ei usu, kuivõrd uuringute raha tuleb perearstidele kõik lisaks, mitte ei ole osa pearahast.
Üks osa sagedastest põhjustest võib olla ka see, et inimesed on harjunud EMO-st ikka kui traumapunktist mõtlema, nagu neid vanasti nimetati. Traumapunkti võiski väiksemate murede korral ka pöörduda, EMO aga on mõeldud vältimatu abi pakkumiseks – elupäästmiseks, mitte sissekasvanud küünega pöördumiseks, millega inimene võiks ise hakkama saada.
Perearst ei saa praegu ka infot, kui ta patsient on käinud EMO-s või kui tal on käinud kiirabi. Üksnes juhul, kui patsient tahab seda infot oma perearstiga jagada, saab ta sellest teada. Riigikontrolli auditirühma välja pakutud idee IT-lahendusest, mis kuvab automaatselt perearsti nimistu EMO-s käinud patsientide infot, ei ole ministri sõnul piisav, vaja on ka seadusemuudatust, et anda perearstidele automaatselt õigus oma patsiente puudutavat infot näha. Tehniline lahendus on juba ka tööplaanis, koos juriidikaga võib see nelja aasta jooksul tehtav olla küll, usub minister.
“Perearstid on väga palju puudust tundnud, et neil infot kiirabi väljakutsete kohta ei ole,” tõdeb Sikkut.
Minister tõdeb, et ravikindlustamata inimestele perearstiabi võimaldamine on liiga kulukas projekt, et seda kohe pakkuma hakata, ehkki veider on olukord, kus riik kõige kulukama ravi (EMO) neile katab, ent esmatasandi arstiabi mitte. Selle lahendamiseks püüab sotsiaalministeerium töötada välja ja võimalusel juurutada vahepealseid lahendusi, mis annaksid ravikindlustamata inimestele kasvõi ajutist ja pistelist kaitset.