UUDISED

Kui käed surevad…

Osteopaatia Erakool

PRESSITEADE

29.08.2017

Vanasti kutsuti seda lüpsjate haiguseks. Ammustel aegadel tuli lehmi lüpsta käsitsi, mis tähendas korduvaid jõulisi randmeliigutusi. Aastate jooksul käed kulusid. Meie küpsesse ikka jõudnud vanavanaemad ei saanud enam magada, sest käed surid ära. Vaevused süvenesidki enamasti öösel. Käsitsilüps on vajunud ajalukku, ometigi pole haigus kusagile kadunud.

Häda põhjus on keskmiknärvi pitsumine randmepiirkonnas. Kergemal või raskemal kujul esineb vaevusi 2-3 protsendil inimestest. Esimest korda kirjeldas randmekanali sündroomi inglise kirurg ja anatoom James Paget 1853. aastal, selle tänapäevane kirjeldus pärineb 1913. aastast.

Tüüpiline karpaalkanali sündroomiga patsient on keskealine toeka kehaehitusega ülekaaluline naine, kes teeb füüsilist tööd. Kuid käte suremine ja öised valud piinavad ka linnainimesi, näiteks õmblejaid, kudujaid, elukutselisi muusikuid. Haigus näitab noorenemistendentsi. Üllatuslikult on selliseid vaevusi üha sagedamini neil, kelle töö nõuab küll rutiinseid, kuid kergeid liigutusi, näiteks arvutiga töötajatel. Naised kannatavad selle probleemi all kolm-neli korda sagedamini kui mehed. Teaduslikud uuringud on näidanud, et naiste randmekanal on anatoomiliselt kitsam ning ülekoormusest kergemini haavatav.

Randmekanali vaevuste kaudu võivad endast teada anda mitmed haigused ja seisundid, nagu kilpnäärme alatalitus, suhkurtõbi, rasvumine ja isegi rasedus.

Maarika esimene rasedus kulges igati kenasti, välja arvatud kehakaalu tõus üle 15 kilo. Nüüd, kus ta oli juba lapseootepuhkusel, tekkis ootamatu häda – öine käte suremine. Ta käed olid tihked-turselised, mille tõttu abielusõrmuski oli väikeseks jäänud. Õhtul uinus ta kergelt, aga ärkas öösel korduvalt, väherdes käte ebameeldiva suremise tõttu küljelt küljele. Ajapikku muutus asi hullemaks ja lisandusid ka tumedad piinavad valud. Hommikul oli käed tuimad ja võõrad, isegi nõrgad. Vaevused vähenesid päeva jooksul pärast sõrmede liigutamist ja käte raputamist, kuid algasid taas öö saabudes.

Umbes 25–30% naistest kogeb selliseid sümptomeid raseduse viimases kolmandikus. Need on seotud organismi vedelikuhulga suurenemisega ja sellest tuleneva kudede kohevusega ning taanduvad üldjuhul pärast lapse sündi.

Haiguse kerges staadiumis surevad käed aeg-ajalt vaid öösiti, hiljem lisanduvad ka valud ja torkimistunne sõrmedes, enamasti esimeses kolmes. Valud ja sõrmede ebameeldiv surin suurenevad randme maksimaalse painutuse või sirutuse korral, mis suurendab survet närvile niigi ahtakeses kanalis. Raskemal juhul püsivad vaevused ka päeval. Valu muutub ajapikku laialivalguvaks, haarates kogu käe, ja võib ulatuda isegi õlga ja kaela. Periooditi lisandub lõikavaid valusööste. Kui surve närvile on kestnud väga pikka aega, tekib ka pöidla pihkmise lihasmassi kõhetumine ja käe nõrkus, mõnikord võib inimene ootamatult asju maha pillata.

Haiguse väljakujunemisel mängivad oma rolli hormonaalsed, eriti aga mehaanilised mõjurid: käe asend töötamise ajal, liigutuste jõulisus, rütmilisus, kestus, samuti lisanduv vibratsioon. Haigus ei teki vaid ühe teguri toimel, vaid mitme ebasoodsa asjaolu koosmõjul. Tüüpiliselt kannatab rohkem juhtiv käsi, paremakäelistel seega parem. Äge haiguspilt võib olla ka ühekordse tugeva ülekoormuse tagajärg.

Mida teeb neuroloog-neurokirurg?
Närviarst kaalub kliinilise pildi alusel, kas tegu on tüüpilise randmekanali sündroomiga või tuleb arvesse hoopis muu haigus. Samuti tuleb välistada analüüsidega näiteks diabeet või kilpnäärme alatalitlus, mille puhul ravi on suunatud põhihaigusele. Vajaduse korral mõõdetakse närviimpulsi läbi randmekanali liikumise kiirust. Selle uuringu alusel otsustatakse ravimeetodi valik.

Ehkki suukaudsest hormoonide manustamisest pole enamasti mingit kasu, võib patsient suuresti paraneda pärast hormoonisüsti otse randmekanalisse. Enam kui 80 protsenti haigeist saavad positiivse tulemuse ühekordse süstiga. Süsti võib vajadusel korrata umbes poole aasta möödudes. Kui seejärel vaevused ei kergene, suunatakse patsient neurokirurgilisele ravile.

Siis võetakse ette lihtne lõikus kohaliku tuimestusega – ristisidemesse tehakse sisselõige, vabastamaks kitsasse kanalisse pitsitatud närv surve alt. Esimene selline operatsioon tehti maailmas juba 1947. aastal. Lihtsa lõikuse tulemused on enamasti rõõmustavad nii haigele kui ka kirurgile.

Kindlasti vajavad kiiret abi patsiendid, kellel on püsivad tundehäired ja/või kalduvus lihaste kõhetumisele. Kergematel juhtudel võib loota looduse imelisele parandamisvõimele. Mõnede spetsialistide arvates peaks ootama umbes aasta, et kirurgilise ravi kasuks otsustada. Seda printsiipi ei saa võtta aksioomina – kõik oleneb sellest, kui palju haigus patsiendi elukvaliteeti häirib.

Soovitan algatuseks konsulteerida ja käia vähemalt kolmel korral osteopaadi vastuvõtul ennem kui otsustada kirurgilisele sekkumise kasuks.

Täiendav info:

Osteopaatia Erakool
https://osteopaat.ee/

< tagasi Uudised