Blogi

Milleks meile kilpnääre?

06.02.2017

Autor: laborant Hanna Hirve, meditsiinilabor Synlab

Järsk põhjendamatu kaalulangus või -tõus, pidev väsimus, higistamine ja juuste väljalangemine võivad viidata kilpnäärme probleemidele. Kilpnäärmehaigusega inimeste osakaal on umbes 5% maailma rahvastikust, kusjuures risk haigestuda on suurem just naistel.

Kilpnääre on väike liblikasarnane nääre, mis paikneb kaelal hingetoru ja kõri ees ja külgedel. Ta koosneb kahest sagarast, mis on omavahel seotud väikese sillakesega. Kilpnääre toodab hormoone, millel on meie kehas palju ülesandeid. Peamisteks ülesanneteks on ainevahetuse ja kehatemperatuuri regulatsioon, lisaks vastutab kilpnääre depoorasvade lõhustumise ja kolesterooli vähenemise eest, osaleb valkude ja suhkrute ainevahetuses, vastutab skeleti normaalse arengu ja luuainevahetuse eest, lisaks intensiivistab südametööd, suurendab löögimahtu ja kiirendab pulssi. Korras kilpnääre aitab kontrolli all hoida suguorganite ja kesknärvisüsteemi normaalset talitlust.

Kilpnäärme töö sõltub otseselt hormoonide sisaldusest veres. Kui neid on liiga palju, siis lõpetab nääre uute tootmise ning kui liiga vähe, siis toodetakse juurde. Kui antud süsteem häirub ja organ ei tea enam, kas aineid juurde toota või, mitte võibki tekkida kas hormoonide üle- või alatootmine. Tuntumad kilpnäärme häired on alatalitlus ehk hüpotüreoos, mille puhul toodetakse organismis hormoone liiga vähe, ja ületalitlus ehk hüpertüreoos, kus hormoone leidub veres vastupidiselt alatalitlusele liiga palju. Lisaks eristatakse kilpnäärme põletikku ehk türeoidiiti, kasvajat  ja struumat ehk suurenenud kilpnääret. Struuma on tingitud joodivaegusest (joodi sisaldavad näiteks merekalad, koorikloomad, munad, vetikad ja liha).

Esmasteks sümptomiteks, mis viitavad kilpnäärme ületalitlusele, on põhjendamatu kaalulangus (samas kui söögiisu kasvab), käte värisemine (treemor), kiirenenud südame pulss (südamekloppimine), kerge ärritumine, hüperaktiivsus ja närvilisus (isegi nutuvalmindus), hingeldamine, valgustundlikud ja punnis silmad, väsimus ja lihasnõrkus, suureneb higistamine ja kuumatalumatus (näiteks saunas), nahk on soe ja niiske ning esineb kõhulahtisus. Need sümptomid ei esine sugugi alati koos ja kui nendest on esindatud juba mõned, siis on soovitav konsulteerida oma perearstiga või pöörduda meditsiinilaborisse teostama kilpnäärme hormoonide analüüse verest. Kilpnäärme ületalitlus esineb rohkem naistel, samas meestel on selle haiguse kliiniline pilt maskeeritum.

Hüpotüreoosi ehk kilpnäärme alatalitluse korral tunneb inimene ennast väsinud ja loiuna, ka pärast korralikult magatud ööd, mis omakorda toob kaasa energiapuudusega seotud külmatunde ja aeglase südametöö. Samuti esinevad häired mälufunktsioonides, seda nii mälu halvenemise kui ka kontsentreerumisvõime languse kujul. Sageli tekib isutus ja kuna ainevahetuslikud protsessid aeglustavad, siis kehakaal tõuseb ja tekib kõhukinnisus, nahk muutub kuivaks ja kahvatuks, higistamine väheneb, juuksed on kuivad ja hakkavad välja langema. Inimesed muutuvad kilpnäärme alatalitluse korral apaatseteks ehk ei ole enam nii emotsionaalsed.

Kilpnäärme ala- ja ületalitluse kindlaks tegemise esmasteks analüüsideks on:
1) TSH ehk kilpnääret stimuleeriv hormoon ehk türeotropiin,
2) FT4 ehk vaba türoksiin ja
3) TPO Ak ehk kilpnäärme autoantikehad.

Nendest kõige enamlevinum analüüs on TSH, mis võimaldab hinnata kilpnäärme ala- ja ületalitluse esinemist. TSH reguleerib kehas kilpnäärme hormoonide sünteesi ja vabanemist. Normaalseks loetakse TSH vahemikku 0,4 – 4,0 mlU/L. Normist kõrgem väärtus viitab alatalitlusele. FT4 on peamine kilpnäärme hormoon, mille normaalvahemik on 11,5-22,7 pmol/L. Normist kõrgem väärtus viitab näärme ületalitlusele. TPO Ak ehk kilpnäärme autoantikehad on päriliku eelsoodumusega. Organismis ründavad nad kilpnääret, kuna käsitlevad nääret kui kehavõõrast objekti, mida tuleb hävitada. TPO Ak referentsväärtus on alla 60 IU/ml. Nende suurenenud hulk veres tõstab kilpnäärme talitlushäire tekke riski.

Kilpnäärme tööd peaks kontrollima eelkõige inimesed, kellel esinevad kas üle- või alatalitlushäirele omased sümptomid, lisaks last planeerivad naised- hindamaks rasestumise võimalikkust ja raseduse katkemise ohtu. Analüüside teostamiseks tuleks pöörduda oma perearsti poole või Synlabi. Normist kõrgemate väärtuste puhul võib konsulteerida laboriarstiga, pöörduda perearsti või endokrinoloogi poole, kes aitab suunata ja/või teha täiendavaid uuringuid.

<<Tagasi blogisse