Blogi

Aina levinum probleem – hüperaktiivsus

25.04.2017

Mõne inimese kohta öeldakse, et ta ei püsi pudeliski paigal või peetakse rahmeldamist ehk kasvatuse veaks. Püsiv liigne aktiivsus, tähelepanematus ja impulsiivsus, mis avalduvad erinevates keskkondades, võivad aga olla aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk hüperaktiivsuse sündroomi sümptomiteks.

See on oma olemuselt neurobioloogiline arenguhäire, mis esineb ligi 5%-l lastest, poistel rohkem kui tüdrukutel. 2/3-l juhtudest püsib häire kogu elu. Hüperaktiivsed lapsed on valdavalt eakohaste vaimsete võimetega, kuigi võib esineda ka piiripealne vaimne tase.

Hüperaktiivsust käsitletakse häirena, mille tõttu on lapsel raske toime tulla talle esitatavate eakohaste nõudmistega. Probleemide allikaks peetakse lisaks käitumisele ka tähelepanu- ja keskendumisraskusi ning impulsiivsust.

Tähelepanuhäired ja hüperaktiivsus on tingitud ajus toimuvatest ehituslikest ja strukturaalsetest muutustest. Kõige sagedasem tekkepõhjus on aga geneetiline pärilikkus, koguni 60–80%-l juhtudest. Kui peres esineb kellelgi hüperaktiivsuse sündroom, siis suure tõenäosusega pole ta ainus. Häiret esile kutsuvaks faktoriks loetakse veel ka looteeas tekkinud hapnikupuudust või ema suitsetamist ja alkoholi tarbimist raseduse ajal.

Hüperaktiivsuse sündroomi ravimata jätmisel suureneb risk haigestuda teistesse psüühika- ja käitumishäiretesse. Seetõttu on oluline diagnoosi kinnitumisel alustada raviga viivitamatult. Raviprotsess nõuab aega ning psühhosotsiaalset raviviisi tuleb vajadusel toetada ravimitega.

Tähelepanuhäirete ja hüperaktiivsuse täpsed põhjused on küll teadmata, kuid tasakaalustatud toitumine avaldab organismile alati positiivset mõju. Hoiduda tasuks suhkrurikaste toodete liialdamisega, sest need võivad mõnel lapsel soodustada rahutut käitumist ja agressiivsust.

<<Tagasi blogisse