UUDISED
Enamik EMO-sse pöördumisi on põhjendamatud
Eesti Rahvusringhääling
Pressiteade
01.11.2018
Riigikontrolli audit maalib karmi pildi: viimaste aastatega on kasvanud asjatute EMO-sse pöördumiste hulk. Keskmiselt lausa 56 protsendil juhtudest oleks inimene pidanud pöörduma pere- või eriarsti vastuvõtule, ent ühest küljest pole arstiabi piisavalt kättesaadav ja teisest küljest on probleem inimeste mentaliteedis.
Riigikontroll võttis möödunud aastal põhjalikult vaatluse alla erakorralise meditsiini osakondadesse (EMO) pöördumised. Neid on Eestimaa peale kokku 19.
Tulemused on jahmatavad: keskmiselt iga neljas Eestimaa elanik pöördus möödunud aastal EMO-sse (aastas kokku 462 000 pöördumist ca 300 000 patsiendilt), ent enam kui pooled neist pöördumistest olid asjatu ressursi raiskamine, millest paljudel juhtudel poleks vaja isegi perearsti aega kulutada, vaid piisaks ka pereõest või suisa apteegist, kust vajalikke tarvikuid kergemate traumade ravimiseks soetada või nõu küsida.
EMO on mõeldud siiski üksnes erakorralisteks juhtumiteks – kui tegu on ägeda haigestumise, trauma või mürgistusega.
Näiteid pöördumistest
Auditi jaoks tehtud ankeetküsitlusest tulid välja põhjused, miks erakorralise abi pakkujate poole pöörduti. Muuhulgas olid selleks järgmised põhjused: retsepti pikendamine; perearsti telefon olevat kogu aeg kinni olnud; patsient pole aastaid perearsti vastuvõtul käinud; ei tahtnud perearsti tülitada; säärel vesivill; soovib vererõhku mõõta, et oma aparaadi näitajate õigsust kontrollida; näovalu; kurguvalu; ninavalu; sai herilase käest nõelata; putukas nõelas sõrme, sõrm turses; nägu punetab; luksumine; hambavalu; higistamine; imelik tunne peas; kõrv lukus; sissekasvanud küüs; vatitükk kõrvas; tahab rasedustesti teha; puugi väljavõtmine.
Kõige hullem EMO ressursi raiskamine käib Ida-Tallinna keskhaiglas, kuhu pöördus asjata suisa 86 protsenti kõigist patsientidest.
Põhja-Eesti regionaalhaiglas oli selliseid pöördumisi 55 protsenti, Ida-Viru keskhaiglas 52 protsenti. Ülejäänud haiglates jäi kerge murega pöördujate osakaal kolmandiku kanti, üksnes Valga haiglas oli väikese murega pöördujaid alla viiendiku. Keskmiselt oli asjatute pöördumiste hulk Eestimaa EMO-de peale kokku 56 protsenti.
Enamikes EMO-vastuvõttudes on võrreldes 2010. aastaga, mil viimati pöördumisi auditeeriti, teinud need järsu hüppe üles. Põhjust ei tule kaugelt otsida: mitte kedagi neist valutava näpuga pöördunud patsientidest ei saadeta EMO ukselt tagasi, vaid nad kõik teenindatakse ära, mis omakorda annab neile julgustust ka järgmisel korral pöörduda.
Kõige markantsemal juhul pöördus üks inimene poole aasta jooksul EMO-sse 23 korda ühe ja sama terviseprobleemiga.
Pärnu haigla EMO juhi Merike Lepa hinnangul, keda samuti auditi tarbeks küsitleti, peitub põhjus, miks inimesed pöörduvad nende poole, mitte perearstile selles, et inimesed tulevad teadmisega, et seal saab kõik uuringud ühest kohast ega pea mööda linna jooksma – see on kiire ja mugav.
Teiseks põhjuseks on õpitud abitus, kus ka kõige väiksema traumaga nagu kaktuseokka eemaldamine või nõelaga sõrme torkamine pöördutakse kohe EMO-sse, mitte ei üritata nendega ise hakkama saada. Ka haavade sidumiseks eelistatakse perearsti asemel EMO-sse pöörduda.
Mõnes maakonnas on silmaarsti kättesaadavus nii kehv, et kohalikust EMO-st on saanud sisuliselt silmaarsti ambulatoorne vastuvõtupunkt.
EMO-s maksab ravi riigile neli korda rohkem kui perearsti juures. Mullused raviarved läksid EMO-s maksma ca 153 miljonit eurot. Samal ajal oli perearstiabi kulu 114 miljonit eurot.
Üksnes viis protsenti EMO-sse pöördumistest olid eluohtliku või potentsiaalselt eluohtliku seisundiga patsiendid ja nemad toodi kohale enamasti kiirabiga. (Kiirabi väljakutseid seekordne riigikontrolli audit ei puudutanud – toim.)
Kolmandik EMO-sse pöördumistest olid erakorralise, kuid stabiilse probleemiga ning juba mainitud 56 protsendil juhtudest patsient ei vajanud erakorralist sekkumist.
Ebaotstarbekad pöördumised kulutavad tarbetult erakorralise abi ressurssi. Kui keskmine perearsti visiit maksab 17 eurot, siis vastuvõtt EMO-s läheb riigile maksma 67 eurot. Seejuures on EMO vastuvõtu hind kasvanud iga aastaga hüppeliselt, ainuüksi viimase aastaga 44 protsenti. Ehkki ka perearsti visiit on kulukamaks läinud, on see toimunud aegalsemas tempos (23 protsenti viimase aastaga). EMO on kõige kulukam viis patsienti ravida. Selle teevad kulukaks analüüside maksumused ja eriarstide kõrgem palgatase. Iseäranis kulukaks läheb aga ravikindlustamata inimeste ravimine (keskmiselt 84 eurot visiidist), sest nad pöörduvad EMO-sse tunduvalt halvemas seisus, kuivõrd perearstile nad tasuta minna ei saa. Enamik ravikindlustamatuid (87 protsenti) ei ole deklareerinud mingit sissetulekut.
Arstiabi pole ühtviisi kättesaadav
Peamiselt pöörduvad inimesed EMO-sse ilmaaegu seetõttu, et vajavad mingi tervisemurega abi, ent perearst pole kättesaadav. Sellega põhjendas oma pöördumist 40 protsenti kergema tervisehädaga EMO-sse pöördunutest.
Ka suurem osa erakorralise meditsiini osakonna töötajatest ütles, et perearstid suunavad oma patsiente EMO-sse väga kergekäeliselt. Ühe perearsti kabinetiuksel oli audiitori sõnul koguni konkreetset juhist andev silt: “Olen puhkusel, pöörduge EMO-sse!”
Näiteks ei Tartus ega Pärnus tööta ükski perearst nädalavahetustel. Koguni seitsmes maakonnas ei saa õhtusel ajal või nädalalõputi arstiabi. Üle Eesti võtab üheksa protsenti perearstidest vastu väljaspool tavapärast tööaega ehk õhtuti hiljem või nädalalõputi.
“Teenuse pakkumine toimub võimekuse, mitte vajaduse põhiselt, nagu peaks,” kommenteeris riigikontrolli auditijuht Mart Vain. Ta leiab, et perearstiabi peaks olema kättesaadav ka pärast kella kuut õhtul.
Öised pöördumised on müüt
EMO-sse pöördumiste arv hakkab hüppeliselt kasvama kell kaheksa hommikul, saavutades tipu kella 11-12 vahel, misjärel hakkab tasapisi langema. Pärast südaööd jääb EMO-des päris vaikseks ja nii hommikul kella kaheksani taas välja. Seega on müüt, et EMO-sse pöördutakse eeskätt öösiti, mil perearst kodus magab. Tegelikkuses pöördub 60 protsenti kergemate kaebustega patsientidest EMO-sse perearstide tavapärasel tööajal ehk vahemikus kella 8-18.
Üksnes 19 protsenti EMO-sse pöördunutest jäetakse haiglasse, ülejäänud saadetakse pärast visiiti koju.
Riigikontroll toob oma auditis välja, et perearstide sissetulekul puudub seos nimistu patsiendi EMO-sse pöördumisega, kuigi see aitab perearstil kokku hoida nii oma tööaega kui ka raha.
Selgus, et viiendikul EMO-sse pöördumise juhtudest ei olnud perearsti tegevus enne patsiendi EMO-visiiti piisav. Pea sama palju oli ebapiisavust ka patsiendi EMO-visiidi järgselt, näiteks jättis perearst patsiendi eriarstile edasi saatmata või vajaliku retsepti välja kirjutamata, mille tagajärjel inimese seisund abita jäämise tagajärjel halvenes.
Üheks põhjuseks on ebapiisav infoliikumine perearstiabis: arstid nimelt ei teagi kas, millal ja millise diagnoosiga on nimistu patsient EMO-sse pöördunud (ka kiirabi väljakutsetest puudub perearstidel ülevaade). Põhjus peitub seaduses, mis ei luba EMO-l perearsti visiidist teavitada. Arst saab oma patsiendi EMO-sse pöördumisest teada ainult siis, kui patsient ise või tema lähedased teda sellest teavitavad. Paljud seda aga ei tee. Tagajärjeks võib olla see, et patsiendid pöörduvad uuesti EMO-sse. Just nii talitas aasta jooksul 21 protsenti patsientidest, seejuures kümnendik sama probleemiga, millega eelmisel korral.
Muret tekitab ka perearstipraksiste kesine tase. Kõige kõrgematele, A- ja B-tasemetele vastab vaid 43 protsenti praksisteks. Kusjuures lausa kolmandikku perearstipraksistest ei ole viimase kümne aasta jooksul kordagi hinnatud, sest atesteerimisprotsessi läbimine on vabatahtlik.
Ka eriarstiabi kättesaadamatus on üheks põhjuseks, miks inimesed just EMO-sse lähevad, sest kui inimesel on pakiline tervisemure, aga ootejärjekord arsti vastuvõtule on 3-6 kuud, võib olukord vahepeal hullemaks minna, nii et see vajab erakorralist sekkumist. Kümendik patsientidest hindas, et nad ei ole pääsenud eriarstile pika ooteaja tõttu.
Vastavalt haigekassa arvutustele pole tänavu raha 245 000 ravijuhu jaoks ehk puudujääk on 52 miljonit eurot. Eriarstile pääsemata pöördubki patsient viimaks EMO-sse, et abi saada.
Soovitused: EMO-telefon, seadusemuudatus, üldine digiregistratuur
Riigikontrolör Janar Holm rõhutab, et tegemist on süsteemse probleemiga, millele sotsiaalministeerium peab hakkama tõsiseid lahendusi välja mõtlema. Lisaks arstiabi kättesaadavusele tuleks tegelda ka EMO-sse pöördujate motivatsioonisüsteemiga, et nad üldse hakkaksid EMO-sse jooksmisele alternatiive kaaluma ja kasutama.
Riigikontrollil on olukorra parandamiseks mitmeid soovitusi. Näiteks kaaluda patsientide nõustamist telefoni teel enne nende EMO-sse pöördumist. Patsiendid peaksid saama spetsiifilisi nõuandeid koos juhistega edasiseks tegutsemiseks, mis võivad viia ka EMO-sse suunamiseni, kuid EMO-sse ei peaks ehk ilma telefoniregistratuuri läbimata saamagi, soovitavad audiitorid. Teisiti ei saavutata motivatsiooni enne telefonile helistada, hindavad audiitorid.
Telefonitsi antaks siis üksiti nõu, millises EMO-s on lühim järjekord, kui olukord nõuab kiiret abi ehk sinna jookseks kõigi EMO-de reaalajas ooteinfo kokku, kuivõrd probleemiks on ka pikad ooteajad kohapeal.
2020. aastaks tuleks luua IT-lahendus, et perearstini jõuaks igapäevaselt ja atuomaatselt info, kes tema nimistu patsientidest on eelneva päeva jooksul pöördunud EMO-sse või kiirabisse.
Perearstide vastuvõtuaegu tuleks aga pärast tervisekeskuste valmimist pikendada kuni kella 20-ni, et sinna oleks võimalik ka pärast tööpäeva pöörduda, mis tagaks arstiabi parema kättesaadavuse.
Luua tuleks ka mentorsüsteem nendele perearstidele, kes saavad järjepidevalt kõige kehvemaid tulemusi ravikvaliteedi hindamisel. Samuti tuleks kohustada kõiki praksiseid kvaliteedihindamissüsteemis osalema, et tekiks täielik ülevaade Eesti perearstiabi olukorrast.
2019. aasta I kvartali lõpuks tuleks sisse viia haiglateülene digiregistratuur, mis võimaldaks eriarsti ravijärjekordi paremini hallata. See kaotab ka kunstlikud ravijärjekorrad, kui inimene end igaks juhuks mitmesse raviasutusse ootele sätib.
Riigikontroll kasutas auditi tegemisel statistikapäringut, ankeetküsitlust (üle 6000 ankeedi, kus iga ankeet käsitles üht pöördumist) ja eksperditööd koostöös Eesti erakorralise meditsiini arstide seltsiga (1000 ravijuhtu). Juhtumeid vaadeldi aasta enne ja pärast EMO-sse pöördumist. Auditis ei käsitletud kiirabi väljakutseid ega erakorralisi pöördumisi lastega.