UUDISED

Elu pärast surma: kuni viiendik doonorelundeid jääb omaste vastuseisul siirdamata

 

Eesti Rahvusringhääling

 

Pressiteade

08.09.2018

Üha enam Euroopa riike läheb üle automaatsele elundidoonorluse süsteemile, mis tähendab, et iga inimene, kes pole väljendanud kirjalikku vastuseisu tema organid pärast surma abivajajale siirata, on vaikimisi elundidoonor. Eestis on olukord ebamäärane.

“Ärge võtke oma organeid taevasse kaasa. Seal teatakse, et neid vajatakse maa peal.” Paavst Johannes Paulus II

Nende sõnadega alustab Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) oma kodulehel elundidoonorlusele pühendatud peatükki. Tegelikkuses asub Eesti ainus elundisiirdamise keskus Tartu Ülikooli Kliinikumis, mis tähendab, et teistes haiglates seda protseduuri ette ei võeta.

Nii mõnelgi eestlasel on rahakoti vahel pangakaardi suurune papitükk oma andmetega, mis kümmekond aastat tagasi käsitsi valmis kirjutatud. See on elundidoonorlusega nõustumise vorm, mis peaks alati endaga kaasas olema, sest iial ei tea, millise nurga taga surm võib varitseda. Kas aga kriitilisel hetkel, kui kiirabi inimese päästmise lootusetuks tunnistab ja surma välja kuulutab, taibatakse otsida elundidoonorluse nõusoleku vormi, kui puudub info, et inimene selle üldse täitnud on? Elundid ju teatavasti kaua pärast inimese surma edasi ei “ela” ehk siirdamisprotseduur tuleb ette võtta loetud tundide jooksul.

Miks peaks üldse mõtlema sellele, mis mu kehast pärast surma saab ja, veelgi enam, oma kehaosade üle ette otsustama?

“Ei ole mulle veel keegi suutnud tõestada, et seal kuskil “teisal” läeks mul neid kõiki jäsemeid ja organeid tarvis. Kui keegi saaks selle võrra pikendust armsamatega koos olemiseks…” põhjendas ERR-ile üks papist doonorikaardi täitnu, justkui lahkunud paavsti suust. Küll aga muretseb ta, kas see “õigel ajal” rahakoti vahelt ka üles leitakse.

Euroopas leviv praktika: vaikimine on nõusolek

Euroopa Liidu riigid on järjest enam minemas vaikimisi nõustumise teed ehk kui inimene pole riigi andmebaasidesse kirjalikku mittenõustumise vormi esitanud, on ta surres automaatselt elundidoonor.

Sellele süsteemile on üle läinud Hispaania (mille kogemust peetakse edulooks), Belgia, Holland, Prantsusmaa. Otsuse üleminekuks tegi hiljuti Inglismaa.

Niisiis tegelevad EL-i riigid selle küsimusega aktiivselt, sest riikide senine kogemus on näidanud, et vabatahtlikkuse alusel ei saa piisavat hulka inimesi oma elu jooksul sellele teemale teadlikult mõtlema ja doonorivormi täitma.

Kuidas aga Eestis lood on?

Eestis on papist kaartide kõrval võimalus oma otsusest pärast surma organid abivajajale annetada teatada ka digitaalselt. Selleks tuleb digilugu.ee lehel täita tahteavalduse nõusolekuvorm, nõnda jääb meditsiinisüsteemi märge maha. Seejuures peaksid pappkaardi täitnud teadma, et digitaalset jälge nende nõusolekust riigi andmebaasis pole.

Samamoodi on võimalik digitaalselt väljendada näiteks ka soovi annetada surmajärgselt oma keha teadusele ehk meditsiiniüliõpilastele või mitte elundidoonoriks hakata.

Mis veelgi üllatavam, teoreetiliselt polegi kirjaliku nõusoleku andmine Eestis vajalik, et elundidoonoriks saada, sest nagu ütles ERR-ile sotsiaalministeeriumi nõunik Ingrid Ots-Vaik, kehtib ka Eestis vaikimisi nõusoleku süsteem, ent mitte nii konkreetselt, kui teistes selle kehtestanud Euroopa riikides. Praktiselt on lugu aga pisut teine.

“Inimesel on võimalus olla kas poolt või vastu. Mõlemat seisukohta peab olema võimalik väljendada. Meil on seaduse järgi kohustuslik kontrollida inimese tahteavaldust. Kui terviseinfosüsteemis tahet väljendatud pole, minnakse lähedastelt küsima,” tutvustab Ots-Vaik Eesti süsteemi.

“Inimene on senikaua doonor, kuni ta pole väljendanud vastuolekut. Eestis on põhimõtteliselt kõik doonorid, aga kui inimene oma eluajal tahet üht- või teistpidi pole väljendanud, minnakse pärast ta surma küsima seda lähedaste käest, et kas nad teavad, kas ta on väljendanud oma vastuolekut surmajärgseks elundidoonorluseks. Kuid selle asemel, et küsida, kas ta on vastu, küsitakse meil omastelt sageli hoopis, et kas te olete nõus oma lähedase elundeid annetama. See on praktika probleem,” tõdeb ta. “Oleme terviseteenuse osutajatega rääkinud, et nad õigesti küsiksid, aga seda, kuidas nad küsivad, meie muuta ei saa. Seda peavad nad ise tegema.”

Ajusurnu sobib, südasurnu mitte

Eestis tehakse keskmiselt 70 siirdamist aastas. Neid võiks teha ka rohkem, ent umbes 10-15 doonorit läheb kaduma lähedaste vastuseisu tõttu. Näiteks tänavu 1. septembri seisuga oli sobivaid elundidoonoreid 59, ent neist kaheksa puhul polnud lähedased nõus lahkunu organeid loovutama.

“Eestis on suhteliselt hea seis,” hindab Ots-Vaik.

Kõige enam siiratakse neere, järgneb umbes kümme maksa, viis-kuus kopsu, kuni kolm südant aastas.

Südamesiirdamist tehakse üksnes koostöös Soomega, samuti käib nendega koostöös elusmaksa siirdamine, see tähendab, et elus inimese maksast võetakse tükike, mis siiratakse abivajajale, kuivõrd maks on ainus organ, mis on võimeline end tagasi kasvatama. Eestis siiratakse vaid surnutelt võetud maksasid, samuti siiratakse meil pankreaseid.

Siirdamiseks sobivad ka nt sooled, veresooned, silmamunad, nahk, luukude, kõõlused, rasvkude, millest kasvatada uusi tüvirakke jm. Teoreetiliselt saaks surnult võtta siirdamiseks ka muna- ja seemnerakke, aga seda Eestis ei praktiseerita.

Organid või koed võetakse doonorilt üksnes juhul, kui tema surres on parasjagu olemas abivajaja, kellele need siirata. Toiming peab käima kiiresti, sest näiteks süda on siirdamiskõlblik üksnes nelja-viie tunni vältel alates tema omaniku surmast. Kõige kauem on aega neerude siirdamisega, need peavad vastu kuni ööpäeva.

“Teatud osa kudesid on võimalik säilitada kauem, aga ka mitte igavesti,” tõdeb Ots-Vaik.

Hirmu, et pärast inimese surma nõusolekut andev pappvorm rahakoti vahel õigel ajal märkamata jääks ja sellega ka surnud omaniku organid abivajaja jaoks kaotsi läheksid, Ots-Vaigu sõnul ei ole.

“Selleks, et inimesest üldse doonor saaks, tuleb päris pikk protsess läbi käia. Selle aja jooksul see kaart siis ikka ka leitakse rahakoti vahelt või saadakse muul viisil see teada. Ta kaduma ei lähe. Küll on muud põhjused, miks inimesest doonor ei saa, näiteks meditsiinilised,” nimetab Ots-Vaik.

Õigupoolest, neid, kes organidoonoriks pärast surma sobivad, on õige vähe. Üldreeglina on doonoriks täiesti terve inimene, kes on sattunud õnnetusse ja tal on diagnoositud ajusurm, kuid ta keha hoitakse veel aparaatide abil elus. Südasurnu organeid Eestis ei siirata.

On veel terve rida seisundeid, mille korral inimese organid siirdamiseks enam ei sobi või vajavad enne sobivuse üle otsustamist täiendavat analüüsi. Näiteks autoimmuunhaigusi põdenu organid siirdamiseks ei sobi. Küll aga alkoholism ja suitsetamine välistavate kriteeriumite hulgas ei ole, ehkki alkohoolikule endale ei saa alati doonororganeid siirata. Samuti ei jäeta kedagi doonorlusest kõrvale pelgalt vanuse tõttu.

HIV-positiivse organeid siiratakse üksnes teisele HIV-positiivsele, juhul kui nende haigustüved analüüsi alusel kattuvad. Ka süfiliitiku või muid nakkushaigusi põdenu organitele tehakse enne siirdamise võimalikkuse üle otsustamist täiendav analüüs.

Eestlane ei mõtle elule pärast surma

Aga tagasi tahteavalduse väljendamise juurde. Kui aktiivne siis ikkagi oma seisukoha digitaalne teatamine on?

Esiteks puudub sotsiaalministeeriumil võimalus vaadata andmebaasist järele, kui palju on täidetud organidoonorluse nõusoleku- ja palju keeldumisvorme. Sellist lahendust pole IT-arendaja välja töötanud. Ka ülevaadet, palju nõusoleku- ja keeldumisvorme kokku on esitatud, ei saa ministeerium naksti välja võtta. Päringule vastuse saamine võib võtta päevi.

Ots-Vaik on varasemalt siiski päringut esitanud, ja see tulemus on kaduvväike – alla ühe protsendi kogu elanikkonnast.

Muidugi, kui riik pole kampaaniat teinud, et minge kõik digilugu.ee ja andke meile teada, kas olete nõus oma elundeid pärast surma annetama või ei, siis ongi raske selle peale tulla, et kusagil niisugust vormi saab täita. Meelde tuletamata ei tuleks pähe otsidagi. Ka perearstidele pole pandud ülesannet patsientidelt nende nõustumise või mittenõustumise kohta küsida ja ise selle kohta märget teha.

“Me ühtegi aktiivset kampaaniat pole teinud. Kui on olnud ajakirjanduses edulood või olemuslood, siis on pärast neid küll usinasti seda tahteavaldust täitmas käidud,” ütleb Ots-Vaik ja lisab, et peab tulevikus spetsiaalkampaaniat võimalikuks küll.

Samas ei näe riik väheses aktiivsuses oma organite surmajärgse saatuse üle otsustamises ka otsest probleemi ega kavatse senist süsteemi muuta.

“Ei ole plaanis muuta, sest praegunegi regulatsioon on hästi põhjalikult läbi kaalutud erinevate huvigruppide poolt,” ütleb Ots-Vaik. “Väga nuriseda ei saa, surmajärgse doonorluse suhtes on inimesed pigem pooldavad.”

Kindlam on doonoriks saamine pärast surma aga ikkagi siis, kui inimene on oma tahtest riigile ise elektrooniliselt teada andnud. Nagu peaks olema ka kindel, et omaksed neid ära lubada ei saa, kui inimene ise ametlikult oma vastuseisu sellele väljendanud on. Aga jällegi, praktika on mõnikord seadustest erinev.

“Seaduse järgi ei saa lähedased muuta surnud doonori tahet. Aga tavaliselt on siis üldse loobutud juba tervishoiuteenuse osutaja poolt sellest protsessist, mis tegelikult pole iseenesest õige,” tõdeb Ots-Vaik.

< tagasi Uudised