UUDISED

Eksperdid: Euroopa suurriigid peaks kaaluma leetrivaktsiini kohustuslikuks muutmist

 

Eesti Rahvusringhääling

 

Pressiteade

16.05.2019

Vabatahtlikest vaktsineerimisprogrammidest jääb leetripuhangute ennetamiseks vajaka ja kaaluda tuleks algkoolilaste vaktsineerimise kohustuslikuks muutmist, leiavad Itaalia teadlased. Eesti terviseameti hinnangul tuleb olla karmimate meetmete rakendamisel ettevaatlik ja need ei pruugi anda soovitud tulemusi.

Leetripuhangute vältimiseks peaks jääma haiguse suhtes vastuvõtlike inimeste osakaal alla 7,5 protsendi. “Analüüsi põhjal on eesmärgi saavutamine tavapäraste vaktsineerimisprogrammidega enamasti täiesti realistlik. Selleks peaks küündima hõlmatus aga üle 95 protsendi. Paraku ei näe me seda isegi paljudes Euroopa riikides,” sõnas uurimuse juhtivautor Filippo Trentini ERR Novaatorile antud intervjuus.

Eesti 2–14-aastastest lastest on ühekordse MMR-vaktsiiniga kaitstud 95,3 protsenti, teise doosi on saanud 88 protsenti 14-aastastest. Vaid kuues Euroopa Liidu riigis küündib MMR-vaktsiini mõlema doosiga hõlmatus üle 95 protsendi, viies riigis jääb see alla 84 protsendi. Trentini nentis, et lähikümnenditel võib elanikkonna üldine vastuvõtlikkus leetrite suhtes märkimisväärselt kasvada.

Põhjus on lihtne. Leetrid lapsepõlves läbipõdenud inimeste osakaal väheneb. Samal ajal väheneb ka vaktsineeritute hulk. Nõnda võib juba praegu leetrite käes vaevlevas Itaalias ulatuda aastaks 2050 haiguse suhtes vastuvõtlike inimeste osakaal pea 15 protsendini. Neist suurem osa oleks vanemad kui 25 aastat.

Eestil puudub praegu erinevate vanuserühmade vastuvõtlikkusest selge ülevaade. “Sero-epidemioloogilise uuringu läbiviimine on plaanis 2019.– 2020. aastal. Uuringu tulemusena selgub, kuidas on leetrite vastu kaitstud Eesti täiskasvanud,” sõnas terviseameti nakkushaiguste seire ja epideemiatõrje osakonna peaspetsialist Irina Filippova.

Vaktsiinid kohustuslikuks?
Euroopa riikides leetrite uuesti väljajuurimiseks tuleks kaaluda algkoolilastele leetrivaktsiini kohustuslikuks muutmist, sedastas Filippo Trentini. Viimastel aastatel on teinud seda leetripuhangute tõttu muu hulgas Prantsusmaa ja Itaalia. Trentini ja ta kolleegide analüüsi põhjal võib olla üldise hõlmatuse mõttes veel suhteliselt heal järjel olevates riikides veidi paindlik.

“Suurbritannias, Iirimaal ja USA-s jõutaks karjaimmuunsuse tagava tasemeni juhul, kui täiendava programmiga kaitstaks vaktsineerimata lastest vähemalt 40 protsenti. Itaalias jääks aga isegi kõigi selliste laste vaktsineerimisest väheseks,” nentis Trentini. Viimane viitab, et üha suuremat tähelepanu tuleks pöörata täiskasvanutele.

Eestis on viimaste kuude leetrijuhtumite valguse hakanud mõtlema sellele ka inimesed ise. Käesoleva aasta kolme kuu jooksul lasi end revaktsineerida 1337 täiskasvanut, peaaegu sama palju kui möödunud aastal kokku ja neli korda rohkem kui aasta enne seda.

Irina Filippova rõhutas, et karmimate meetmete rakendamisele peab eelnema põhjalikum analüüs. Liiatigi puudub märkimisväärne erinevus nende riikide vahel, kus on vaktsineerimine vabatahtlik või kohustuslik. “Tulemus võib olla vastupidine. Kohustuslik vaktsineerimine või vaktsineerimisest keeldujate liigne survestamine aitab suure tõenäosusega kaasa vaktsineerimisvastase meelestatuse levikule ja aitab vaktsineerimisvastastel huvirühmadel lihtsamini oma sõnumit levitada,” laiendas peaspetsialist.

Itaalia näitel on ühiskonna häälestatust sunnimeetmete osas uurinud Gianluca Voglino ja ta kolleegid mitmest Itaalia ülikoolist. Kokku küsitlesid nad möödunud aastal põhjaliku uuringu raames 1820 rasedat naist. Neist vaid kaks protsenti teatasid, et ei kavatse oma järgmist last vaktsineerida. Vaktsineerimise kohustuslikuks muutmise vastu oli 14 protsenti, meedet toetas 82 protsenti.

Voglino märkis, et hoiakutes olid olulisel kohal infoallikad ja usaldus tervishoiusüsteemi vastu tervikuna. “Näiteks toetas ametlikke infolehti lugenud tulevastest emadest kohustuslikku vaktsineerimist ligi 90 protsenti, arste usaldavatest naistest pea 88 protsenti,” märkis Voglino. Rohkem kõhklejaid oli ka esimest korda last saavate ja nooremate naiste seas.

Kokkuvõtlikult näitlikustasid tulemused taaskord, et vaktsiinide mõju selgitamisel tuleks olla senisest isikupõhisem ja vältida tuleks üldistuste tegemist. Seda tehes võiks kaduda vajadus sunnimeetmete järele.

“Vaktsineerimine on vabatahtlik enamikus maailma riikides, seda ka kõige eeskujulikuma vaktsineerimise hõlmatusega riikides nagu Soome. Nende riikide näitel näeme, et kõrge hõlmatuse saavutamine ei tulene pelgalt vaktsineerimiskohustusest,” kinnitas Filippova. Avalikkuse teadlikkuse kõrval on olulised näiteks vaktsiinide kättesaadavus ja kombineeritud vaktsiinide kasutamine.

Filippo Trentini rõhutas aga, et ideed vaktsineerimise kohustuslikuks muutmisest ei tohiks kergekäeliselt kõrvale heita. “Uus poliitika on tõhus ja nii kui palju ma tean, on see kasvatanud leetrivaktsiiniga hõlmatust ja vähendanud uute juhtumite arvu. Meie tulemuste põhjal oleks sellel kindlalt positiivsed mõjud,” sõnas epidemioloog.

Samas nentis ta, et Itaalia näitel tuleks jälgida poliitika pikemaajalisi mõjusid veel pikemat aega. “Täpsed tulemused sõltuvad riigiti mitmetest teguritest, mille seas on kindlasti ka uskumused ja hoiakud vaktsineerimise suhtes, kuid selle üle arutlemine nõuab põhjalikumaid uuringuid, lisas Trentini.

Uurimus ilmus ajakirjas BMC Medicine.

< tagasi Uudised