UUDISED
Eesti – turvalisemaid paiku, kus sündida ja ellu jääda
Eesti Rahvusringhääling
Pressiteade
27.02.2018
UNICEF tunneb muret imikute kõrge suremuse pärast paljudes maailma riikides. Eesti seevastu on üks turvalisemaid riike, kus sündida. Saja aastaga on imikute ellujäämine teinud nii suure kasvu, et seda võib pidada tõeliseks Eesti edulooks, leiab statistikaamet.
UNICEF on mures vastsündinute kõrge suremuse pärast. Eeskätt on kuni kuuvanuste imikute suremus kõrge kõige vaesemates riikides.
Nii on kõige nirumad šansid ellu jääda lastel, kes sünnivad sellistes sõjaliselt ebastabiilsetes riikides nagu Pakistan ja Afganistan või Sahara-taguses Aafrikas, nagu Kesk-Aafrika Vabariik, Somaalia, Lesotho, Guinea-Bissau, Lõuna-Sudaan, Elevandiluurannik, Mali ja Tšaad. Neis riikides sureb keskmiselt iga 25. vastsündinu.
Keskmiselt on parim sündida Euroopas
Kõige paremad võimalused elusalt sündida ja ellu jääda on aga Jaapanis (üks surm 1111 vastsündinu kohta), Islandil (üks surm tuhande sünni kohta) ja Singapuris. Eesti on selles tabelis Soome järel lausa viiendal kohal – 769 sünni kohta tuleb meil üks surm esimese elukuu jooksul. Kümnest kõige madalama vastsündinu surmade arvuga riigist asub kaheksa Euroopas.
Ükski Euroopa riik ei jäänud kümne kõige suurema vastsündinusuremusega riikide hulka. Kõige madalama vastsündinute elulemusega riigid Euroopas on Aserbaidžaan (üks surm 55 sünni kohta) ja Moldova (üks surm 84 sünni kohta).
Seega on ohtlikumates riikides 50 korda suurem tõenäosus vastsündinu surmaks võrreldes kõige turvalisemate sünniriikidega.
UNICEF tõdes statistikat hinnates, et ehkki alla viieaastaste laste surmasid on õnnestunud vähendada viimase 25 aastaga poole võrra, ei suudeta maailma vaeseimate riikide vastsündinuid endiselt piisavalt aidata, et tagada nende ellujäämine, seda enam, et need surmad oleksid välditavad.
Raporti kohaselt on 80 protsenti vastsündinute surmadest põhjustatud enneaegse sünni, sünnikomplikatsioonide ja mitmete infektsioonhaiguste tõttu nagu kopsupõletik, meningiit ja veremürgitus.
Surmasid annaks vältida väljaõppinud ämmaemandate, puhta vee, desinfitseerivate ainete, esimesel elutunnil antava rinnapiima, nahkkontakti ja hea toitumuse abil.
Just väljaõppinud meditsiinipersonali, k.a ämmaemandate puudus tähendab seda, et tuhanded emad ja vastsündinud jäävad ilma korralikust abist. Näiteks Norras on 218 arsti, õde ja ämmaemandat 10 000 inimese kohta, ent Somaalias on selliseid spetsialiste vaid üks 10 000 kohta.
Eesti saja aasta edulugu
Eesti pole kogu aeg olnud vastsündinute vähese suremusega riikide esirinnas. Vastupidi, sada aastat tagasi oli olukord suisa troostitu: 1922. aastal suri Eestis oma esimese eluaasta jooksul 171 imikut tuhandest. Seda oli peaaegu kaks korda rohkem kui üle 80-aastaste surmasid – nii vanaks elada oli siis haruldus.
Ent olulisim on see, et 1922. aastal suri enim eestlasi oma esimese eluaasta jooksul. Nüüd sureb enim eestlasi pärast 80-aastaseks saamist. Teisisõnu, Eestis on märgatavalt vähenenud imikusurmade arv ja pikenenud inimeste eluiga. Statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski ütleb, et just seda muutust võib pidada 100-aastase Eesti Vabariigi suurimaks edulooks.
“Kui minna demograafide terminoloogiast välja, siis räägib joonis Eesti edusammudest meditsiinis, sotsiaalhoolekandes, majanduses ja veel paljudes teistes valdkondades. Muidugi on Eestiga analoogsed protsessid toimunud kõikides arenenud riikides, kuid see ei vähenda sugugi Eestis toimunud positiivsete muutuste tähtsust,” kommenteerib Servinski statistikaameti blogis.
“Eriti märkimisväärne on, et epideemiate ja nakkavate haiguste osatähtsus surma põhjustes on esikohalt kaugele taandunud. Sellel faktil on oluline seos surmade vanusstruktuuri muutusega, aga samuti kõneleb see Eesti riigi edusammudest eespool mainitud valdkondades,” tõi Servinski esile.
Kõrge koht tähendab suuri ootusi
Tohtrite sõnul pole põhjust vastsündinute ellujäämisest rääkides nende kaalunäitajatesse kinni jääda, vahendas “Aktuaalne kaamera”.
“Meie jaoks on tähtsam ikkagi tema küpsusaste ja teisest küljest see haigus, mistõttu ta on siia intensiivi sattunud. Meie kõige suurem väljakutse loomulikult on sügavalt enneaegsed vastsündinud nii, et nad paraneksid ilma tõsiste tüsistusteta, aga kindlasti ka erinevad väärarengud või ka kasvajahaigused vastsündinutel,” rääkis Tallinna Lastehaigla intensiivraviosakonna juhataja Mari-Liis Ilmoja.
“Kindlasti eelmise aasta kõige suurem edulugu oli sügavalt enneaegse lapse operatsioon, kus lapse kasvaja kaalus sama palju kui laps ise ja praeguseks on ta hästi paranemas,” lisas ta.
Seega pole oluline väikseima ellujäänud patsiendi kaal, vaid see, et sünniksid terved lapsed.
“Vastsündinu suremus on esimese elukuu suremus. Siin taga on kindlasti meie rasedate jälgimine, meie sünnitusabi, aga ka meie vastsündinute ravi. Ja kui me edasi räägime imikute suremusest, siis siia tulevad veel juurde infektsioonide ennetamine, sealjuures ka muuseas vaktsineerimine ja traumade ennetamine,” selgitas Eesti Lastearstide Seltsi asepresident ja Tallinna Lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonna juhataja Liis Toome.
Igal medalil on alati ka teine külg. Doktor Toome nõustub, et elulemuse suurenemine toob vähemalt esialgu kaasa ka puudega laste arvu kasvu.
“Ma mõnikord olen mõelnud, et suremuse vähendamine kohati on juba ebaeetiline, aga rõõm on täna öelda, et kui esialgu oli meil tõesti probleemiks laste hilisem haigestumine ja puuete esinemine, siis tänasel päeval on ka need vähenenud, nii et ellu jäänud laste elukvaliteet on ka tunduvalt paranenud,” rääkis Toome.
Kõrge koht tähendab aga pea alati veel suuremaid ootusi. Ja kukkumine, eriti kõrgelt on teatavasti valus.
“Kuidas säilitada seda pühendumust kõigi arstide, õdede, kogu personali hulgas ja tänasel päeval see ei ole kindlasti enam mitte mingisugused masinad või aparatuur, vaid see on tegelikult inimesed. Me peame tagama selle, et nende ülitillukeste või siis üliraskes seisundis olnud laste edasine ravi ja jälgimine oleks võimalikult järjepidev. Ei tohiks tekkida killustatust erinevate haiglate, erinevate keskuste, erinevate linnade vahel,” rääkis Ilmoja.