UUDISED

Doktoritöö: puudega inimesed ei saa Eestis aru, kust abi otsida

 

Eesti Rahvusringhääling

 

Pressiteade

07.07.2018

Kuigi puuetega inimeste probleemid igapäevaeluga toimetulekul on keerukad ja mitmetahulised, peavad inimesed ise peamiseks probleemiks ebastabiilset terviseolukorda, selgub Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorandi Karin Hanga väitekirjast.

“Paljud küsitletud kurtsid kroonilist valu, neil oli raske mõista haigusega kaasnevaid sümptomeid ja tekkinud olukorraga kohaneda. Tervisest tingitud piirangud võimendusid erinevate füüsilise keskkonna piirangute tõttu, millega kaasnes vajadus abistaja, tehniliste abivahendite ja kohanduste järele,” selgitas Hanga.

Toimetulekut piirasid ka emotsionaalsed probleemid, sotsiaalsete ja puudespetsiifiliste oskuste nappus. “Ilmnes, et sageli ei ole osutatavad sotsiaal- ja tervishoiuteenused isikukesksed, jõustavad ja paindlikud – rehabilitatsiooniteenuste süsteem Eestis on killustunud tervise-, sotsiaal-, tööhõive ja haridusvaldkondade vahel, erinevate osapoolte vastutus ebaselge ning inimesed ei saa aru, millisest süsteemist abi saada,” tõdes värske doktor.

Tervisega seotud raskustele lahenduse leidmise sotsiaalses ja tööalases rehabilitatsioonis muudab keeruliseks Eestis õigusruum: teenuste korraldus ja rahastus eristavad selgelt meditsiinilist, sotsiaalset ja tööalast rehabilitatsiooni, mis on koordineeritud kolme erineva riigiasutuse poolt. “Seetõttu on keeruline inimese kompleksseid rehabilitatsioonivajadusi adresseerida terviklikult, õigeaegselt ja isikukesksel moel,” nentis Hanga.

Arendusuuringu raames väljatöötatud eelhindamisküsimustik võimaldas välja selgitada, millistes eluvaldkondades kogevad puuetega inimesed raskuseid, mida soovitakse oma toimetulekus muuta ning millised teenused oleksid vajalikud. Samas ei piisa töö autori sõnul üksnes abivajaduse tuvastamisest kui teenuseid, millega inimest abivajadusele vastata, napib.

Seega on vaja Eestis üldist kokkulepet ja raamistikku, kuidas rehabilitatsiooniteenuseid pakkuda. Hanga märkis, et kuigi piirid sotsiaal-, tööturu-, hariduse- ja tervishoiuteenuste vahel on vajalikud, on need rehabilitatsioonivaldkonnas osaliselt kunstlikud. Inimese terviseolukorrast tingitud vajadusi on väga keeruline jaotada puhtalt meditsiinilisteks, sotsiaalseteks ja tööalasteks.

“Me kaotame väärtuslikku aega ega saavuta loodetud tulemusi, suunates inimest erinevatele teenustele, mis ei tegele inimeste vajadustega terviklikult ja õigeaegselt ega toeta inimest muude vajalike teenuste kättesaamisel,” viitas Hanga.

Doktortiöö “Developing an Initial Social Rehabilitation Needs Assessment Procedure and the Scope of Rehabilitation Services for Persons with Disabilities in Estonia” (“Puuetega inimeste sotsiaalse rehabilitatsiooni vajaduse eelhindamise ja rehabilitatsiooniteenuste sisu kujundamine Eestis”) juhendajad on Tallinna Ülikooli vanemteadur Lauri Leppik ja Texase Austini Ülikooli professor Diana M. DiNitto, konsultant Utrechti Rakendusliku Kõrgkooli professor Jean Pierre Wilken. Oponendid on Norra Teadus- ja Tehnoloogiaülikooli professor Riina Kiik ning Kentucky Ülikooli koolitusjuht Elaine Eisenbaum.

< tagasi Uudised