UUDISED
Arstide liit võttis erakonnad letti: mida keegi tervishoius lubab
Eesti Rahvusringhääling
Pressiteade
20.02.2019
Eesti Arstide Liit korraldas erakondade valimiseelse tervishoiudebati, mida modereeris dr Andres Kork. Samasuguse debati korraldas arstide liit enne riigikogu valimisi ka 2011. ja 2015. aastal.
Erakondi esindasid tervise- ja tööminister Riina Sikkut (sotsiaaldemokraadid), Peeter Mardna (Keskerakond), Tiit Meren (Isamaa), Urmas Siigur (Reformierakond), Helle Kullerkupp (EKRE), Kuido Nõmm (Vabaerakond), Kadri Haller-Kikkatalo (Eesti 200), Aleksander Laane (Rohelised) ja Artur Talvik (Elurikkuse Erakond). Debatti modereerib arst Andres Kork.
Keskerakonna esindaja Peeter Mardna leidis, et ravisüsteemis tuleb leida nõrku kohti ja keskenduda nendele, mitte lihtsalt süsteemi rahaga üle külvata. Mardna hinnangul peaksid sotsiaalministeeriumis juhtima tervishoidu valdkonna asjatundjad.
Sotsiaaldemokraatide esindaja, tervise- ja tööminister Riina Sikkut rõhutas, et arstiabi peab olema tagatud kõigile, sõltumata nende elukohast või tervisekäitumisest. Sikkuti sõnul ei aita eriarstiabi kättesaadavust parandada raha juurdeandmine, probleemid on koostöös sotsiaalpoolega, et patsient nö kahe tooli vahele ei kukuks, mis puudutab näiteks ravile suunamist või järelravi korraldamist.
Isamaa esindaja Tiit Meren rõhutas, et haige peab ise oma tervise eest vastutama. Haiged aga tormavad perearsti asemel EMO-sse, sest teab, et saab sealt ööpäevaringselt abi. Seetõttu peaks Isamaa hinnangul käsile võtma haige, mitte rääkida talle, et ta peaks alustama perearstist. Samuti leiab Meren, et inimesel peaks lähenema siis, kui ta on terve, luues talle personaalne tervisekaart, alates geeniandmetest jm tema kohta teada olevatest andmetest, mis elu jooksul hakkab täienema. Et inimene EMO-sse ei pöörduks, peaks pikendama ilmselt perearstide kellaajalist kättesaadavust. Kõik need meetmed peaksid motiveerima inimest oma perearstile pöörduma. Haigekassa peaks lepingud sõlmima arstide meeskondadega, mitte perearstidega. Perearstid peavad saama raha juurde, ülikool peab koolitama noori perearste juurde ja perearstid peaksid saama meeskonna, et patsientidega tõhusamalt tegutseda. Perearst peaks võtma kogu patsiendi tervise juhtimise enda peale.
Reformierakonna esindaja Urmas Siigur leiab, et tervishoiupoliitilised otsused peavad tuginema teaduse parimatele teadmistele. Tervishoiuteenuse osutajatele tuleb tagada aus konkurents, mis aitab parandada teenuse kättesaadavust. Tegelema peab haiguste ennetamisega. Rahast üksi ei piisa, aga ilma ka ei saa. Iseäranis vajab paremat rahastust peremeditsiin, mis aitaks ka noori perearste süsteemi tuua. Ravisüsteem vajab ka paremat koostööd eri osade vahel. Reformierakond peab vajalikuks tulemuspõhist rahastust.
Vabaerakonna esindaja Kuido Nõmm leiab, et tervishoiusüsteem on alarahastatud, selle osakaalu SKP-st peab kindlasti tõstma. Keskkoolis tuleks noortele õpetada oma tervise eest paremini hoolt kandma, alates elustamise õpetamisest, mis aitaks ennetuse kaudu vähendada ravikulusid. Tervishoiu kättesaadavust tuleb tugevdada alates esmatasandist. Perearstid peaksid saama e-konsultatsiooni kaudu abi küsida. Kaugemal elavad inimesed peaksid maapiirkonnas saama transpordikompensatsiooni arstile pääsemiseks.
EKRE esindaja Helle Kullerkupp leiab, et perearsti meeskonnale tuleb juurde anda õdesid, andmesisestajaid-sekretäre. Samuti toetab EKRE tervishoiukeskuste ehitamist – sealt saaks patsient kõige kiiremini abi. Perearstidel peaks olema valveajad, mis vähendaksid EMO-de koormust, kus erakorralist abi vajavad patsiendid ei pääse erakorralist abi mittevajavate inimeste tõttu löögile. Perearstid on arstiabisüsteemis võtmeisikud. Digiregistratuuri käivitamine aitab vähendada topeltregistreeringuid ja -uuringuid. Kapitalimahukad investeeringud, liisingud, intressimaksed jm tuleks haigekassa eelarvest välja viia, kogu see raha peaks jääma puhtalt ravirahaks.
Roheliste esindaja Aleksander Laane leiab, et raviraha peaks olema 9% SKP-st nagu mujal Euroopas, sellele oleks rahvatervisele väga suur efekt. Nädalast tööajanormi tuleks vähendada, sest töö efektiivsus ei sõltu istutud töötundidest. See vähendaks haigestumusi, stressi ja koormus arstiabisüsteemile väheneks.
Eesti 200 esindaja Kadri Haller-Kikkatalo leiab, et abi peaks saama igaüks, sõltumata haridustasemest. Praegu on tervishoiusüsteem tavainimesele liiga keerukas – ei peaks eeldama, et ta selles orienteeruks. Kogu tervishoiportfell tuleks viia ühte kohta kokku, et andmed hakkaksid inimesi teenima – selleks tuleks luua ühtne tervise- ja heaolufond. Tervishoiukeskustes peaks olema kättesaadav ka sotsiaalne ja psühholoogiline abi, mida praegu annab suuresti EMO.
Ravijärjekordade lühendamine
Eesti 200 ei välista lisaraha toomist tervishoidu, aga heaolufond peaks aitama seda saavutada. Haller-Kikkatalo sõnul saab Eesti raviraha tõsta 6,8%-lt SKP-st 10,17%-ni SKP-st puhtalt süsteemi reformimise abil, tegelikku lisaraha kaasamata.
Sikkuti (SDE) sõnul praegu lubatud lisarahast tervishoiule ei piisa. Tema sõnul ei piisa ka sisemisest ümberkorraldusest nii ulatusliku efektiivsuse saavutamiseks nagu Eesti 200 hindab.
Isamaa hinnangul ei ole vaja enne raha juurde tuua, kui ei ole ravijärjekordi kriitiliselt üle vaadanud. Seda peaks tegema süsteemist väljaspool. Praegu käib süsteemis raha põletamine.
Mardna teada jätab kümnendik registreerunutest eriarsti visiidile ilmumata, samuti on topeltregistreeringud, mõlemad raiskavad raviraha. Kui need põhjused on võimalik üles leida, miks see nii on, siis ehk saab jagu ka järjekordadest.
Kullerkupp leiab Pärnu haigla näitel, et kui raviraha hulka tõsta, jääks ära see, et kell 14 lahkuvad arstid oma põhitöökohast erapraksisesse tööle ja koridorid jäävad tühjaks. Lisaraha korral paraneks ehk arstide võimalus ja motivatsioon ühes kohas teenust osutada.
Laane (Rohelised) peab veaks, et ettevõtete panust oma töötajate tervisesse karistatakse erisoodustusmaksuga. See on ometi ennetustegevus ja aitaks vähendada ravikulusid ja sellega ka -järjekordi.
Katteallikad
Vabaerakond tahab tõsta maksubaasi, mis tuleks ettevõtete jaotamata kasumi maksustamisest, et suunata see ravirahastamisse.
Mardna (KE) hinnangul peaks dividende sotsiaalmaksuga maksustama, mis aitaks tuua ravikindlustusse 350 miljonit eurot aastas juurde.
Sikkuti (SDE) sõnul on see poliitilise otsustuse küsimus, kuhu täiendavat maksuraha suunata.
Eesti 200 hinnangul ei ole vaja inimesi tegema masinatega tehtavat tööd – sealt tuleb lisaraha. Kõik inimesed saaksid nagu praegu EMO-sse, pöörduda ka perearstidele – see oleks tagatud kõigile.
Maakondlik ravivõrk
Sikkut leiab, et süsteem praegu loksub ja see tuleb kiiremas korras korda teha – et oleks selgus, kus millised teenused üle Eesti tagatud oleksid. Üksikutest arengukavadest peab tekkima suur pilt, et oleks ülevaade ja kindlus, kas paari aasta pärast on tagatud mõnes maakonnahaiglas mingid teenused või ei. Kas mõni teenus peab olema siin või seal kättesaadav, võib olla regiooniti erinev.
Mardna hinnangul tuleks kokku leppida, missugune arstiabi peaks maakonnahaiglates kättesaadav olema. Selle rahastamine peab olema püsiv ja tagatud, mitte sõltuma ühe haigekassa ametniku suvast.
Laane sõnul tuleb lähtuda piirkondlikest erisustest, mistõttu ei saa kogu süsteemi ühe vitsaga lüüa. Raviteenuseid on raske 7-10 aastat ette plaanida, sest vajadused ja võimalused muutuvad.
Haller-Kikkatalo leiab, et spetsialistid haigekassa juures peaksid üle vaatama, missugune oleks maahaiglate kompetents ja teenuste loend.
Siigur leiab, et elu ei saa üksnes määrustega juhtida, ehkki haiglatel peab olema oma arengukava. Samas aga lähevad paljud asjad ikka omasoodu, nii nagu läks näiteks Põlva ja Valga haiglate sünnitusosakondadega.
Mereni hinnangul peavad kriitilised haiged olukorra paranedes liikuma tsentraalsetest haiglatest maakonnahaiglatesse, et vabastada kriitilisematele haigetele voodikohad.
EKRE hinnangul ei tohi maakonnahaiglaid ei sulgeda ega vähendada ka nende kompetentsi, vaid neid tuleb kindla plaani alusel elus hoida.
Laane peab kummaliseks, et Tallinna haigla kompetentside kaardistamisel erialaseltse ei kaastud – ta peab seda elementaarseks ka maakondlike haiglate puhul.
Konkurents
Isamaa leiab, et konkurents raviteenuste ostmisel on vajalik, sest muidu dikteerivad suuremad tegijad oma hinnatingimused. Konkurents aitab hinda reguleerida.
Siiguri hinnangul on vaja haiglavõrgu arengukava. Praegu ostab haigekassa küllalt erineva maksumusega võrreldavaid teenuseid erinevatelt pakkujatelt, seega konkurents on hea, et hindu mõjutada.
Eesti 200 hinnangul pole praegu tervet konkurentsi, mistõttu raisatakse raha. Raviraha peaks liikuma koos patsiendiga raviasutuste vahel. Mahukatel ka prioriteetsetel valdkondadel peaks olema tagatud kindlad teenusehinnad, hinnad võib konkurentsile vabaks lasta väikesel osal raviteenustel.
Sikkuti sõnul liigub inimene süsteemis vajaduspõhiselt. Konkurentsi ei saa raviteenuste turul teha samasugusena kui muudes valdkondades, näiteks Hiiumaal ei ole võimalik tekitada uroloogide konkurentsi – seda lihtsalt ei teki, sest vaba turgu paljudes piirkondades ei ole. See ei ole patsiendi otsus valida, kelle juurde ta läheb, sest tal pole kriteeriume, mille põhjal oskaks selle üle otsustada. Mida enamates kohtades üht teenust pakkuda, seda suurem on efektiivsuse kadu. Keerulisi teenuseid võiks pakkuda üksnes mõnes raviasutuses, kuhu patsiendid suunatakse. Seega pole mõtet turgu nii vabaks teha, et kümned kliinikud pakuksid sama teenust, sest professionaalne teenus ei vaja vaba turgu.
Laane nõustus, et kui mingil erialal on kogu Eesti peale ülde kaks spetsialisti, siis ei saa konkurentsist rääkida.
Pealekasv
Siiguri sõnul on väljakoolitatud personali palju, kes töötavad naaberriikides. Tasub ehk kaaluda repatrieerumistoetust, et tuua arstid-õed välismaalt tagasi Eesti tervishoiusüsteemi.
Haller-Kikkatalo ei pea võimalikuks arstide tellimust lakke viia, sest pink on lühike. Paika tuleks panna pere- ja eriarstide profiilid ja suhtarvud – mida saab teha diabeediõde, mida ämmaemand, mida proviisor. Lisaks tuleks meditsiinisüsteemi võtta tööle logistikud, et süsteemi optimeerida.
EKRE on pannud valimisprogrammi kohustuse, et kui inimene soovib õppida ülikoolis tasuta kohal, võtab ta ka kohustuse kindla aja jooksul sellel ametikohal töötada. Praegu aga koolitab Eesti spetsialiste rikastele välisriikidele.
Mereni sõnul lahkuvad arstid Eestist seetõttu, et siinne töökorraldus on niru.
Nõmme sõnul arste on, aga õdesid pole piisavalt, mistõttu teevad arstid ka õdede tööd. Arstid on aruandlusega ülekoormatud, kui see ministeeriumis ümber vaadata, vabaneks enam arstide tööaega patsientidega tegelemiseks ja lüheneksid ka ravijärjekorrad.
Mardna sõnul lahkuvad paljud arstid seetõttu, et teaduskonda saavad sisse eliitkoolide väga kõrgete tulemustega kasvandikud, kel on väga kõrged nõudmised oma tulevasele karjäärile – kõik tahavad saada kardiokirurgideks, aga mitte eesliiniarstideks. Seetõttu minnaksegi välismaale tööle, kus võimalused laiemad.
EMO ja esmatasandi arstiabi
Sikkut rõhutas, et EMO-teenus ei ole mugavusteenus, mistõttu haigla, kes oma EMO-sse töötajaid ei leia, ei tohi seda osakonda kinni panna. Ägeda tervisemurega tuleb saada samal päeval arstile, aga perearste ööpäevaringsesse valvesse panna väljaspool Tallinnat ja Tartut ei oleks mõtet. Tallinnas ja Tartus tuleb saavutada esmalt see muutus, et inimesed pöörduksid keset tööpäeva oma perearstile või -õele, mitte EMO-sse. Perearstikeskuste võimalused on järjest paremad, nii et patsient ei peaks ka uuringute sooviga EMO-sse pöörduma.
Siiguri sõnul tuleb esmatasandi aristiabi spetsialistid vabastada maksimaalselt muudets tegevustest, et neid motiveerida sellega edasi tegelema.
Nõmm leiab, et EMO-d ei peaks perearstide tööd ära tegema. Residentidele võiks pakkuda täiendavat tasu, et saada nad perearstitöö valvet tegema väljaspool tavapäraseid tööaegu.
Kullerkupp nõustus, et residendid või abiarstid võiksid peremeditsiinis valvearstidena töötada, et ära hoida olukord, kus inimesed lähevad EMO-sse oma haiguslehte või retsepti pikendama. Pereõed on hästi koolitatud, neile tuleks anda rohkem õigusi just sellisete ülesannete täitmiseks.
Mardna sõnul on tema eluajal kaks korda proovitud perearstidele valve kehtestamist. Mõlemal korral istusid arstid tühjades kabinettides. Seetõttu ei pea ta seda katsetust otstarbekaks. Mardna rõhutas, et EMO ei ole uuringute tegemise keskus, vaid elude päästmise koht.
Eesti 200 pakub välja lahenduse, kus inimene ei saaks otse EMO-sse pöörduda, vaid suunataks sinna vajadusel häirekeskuse või perearsti nõuandetelefoni soovitusel. Samuti soovitab erakond e-konsultatsiooni laiemat kasutuselevõttu, et taastada inimeste usaldust oma perearstide vastu. Samuti tuleks perearstide nimistute suurust vähendada, et oleks parem võimalus keskenduda oma patsientidele.
Nõmme hinnangul tuleks kasvatada perearstide analüüside-uuringute fondi, et saaks rohkem uuringuid sealtkaudu teha.
Õdede palk nelja aasta pärast
Vabaerakond sellele vastust ei andnud, leides, et see on ametiühingute teema.
Eesti 200 samuti vastust ei andnud, leides, et suhtarvud tuleb ühiskonnas kokku leppida.
Reformierakonna esindaja Siigur tunnistas, et ei tea, mis on praegu õe keskmine palk, küll aga leidis, et see peab olema üle Eesti keskmise palga.
SDE esindaja Sikkut pakkus tunnipalgaks 11.50, mis jõuab juba arstide palga kannule.
Isamaa esindaja Meren ütles, et arstide palkadest pole juba mitu aastat räägitud – jutt on olnud muudkui õdede palkadest, sest muidu õed jooksevad minema. Kui õdesid pole, siis on defitsiit ja muu masinavark jääb seisma. Seetõttu tuleb nende palka tõsta. Konkreetset numbrit Meren ei öelnud.
Keskerakonna esindaja Mardna küsis, kust see raha selleks tuleb. Tema sõnul on olemas nii õdesid, kes on pea arstiväärilised ja saavad analoogset palka, aga on ka õdesid, kelle teadmised on nullilähedased ja teevad sisuliselt sekretäritööd. Ta ei pidanud võimalikuks õdede palkadest rääkida olukorras, kus raha pole.
Kullerkupp ütles, et töökorraldus põletab õed läbi, mistõttu nad lähevadki ära – töö olla soomes inimlik ja ei tapa. Samas EKRE tulevast õdede palganumbrit välja ei öelnud.
Rohelised keeldusid samuti numbrit välja ütlemast, pidades seda kohvipaksu pealt ennustamiseks.