UUDISED

Analüüs: Eesti tervishoiu suurimad ohud on ulatuslik mürgistus ja epideemia

 

Eesti Rahvusringhääling

Pressiteade

23.01.2019

Eesti tervishoius on peamised ohud ulatuslik mürgistus ja nakkushaiguste epideemia, selgus terviseameti riskianalüüsist.

Analüüs näitas, et laialdase mürgistuse võib tekitada näiteks salaalkohol, tubakas, narkootikum või kontrollimata toidulisand, mis sisaldab suures koguses mürgist ainet.

Terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadai ütles, et nii massilise mürgistuse kui ka epideemia tekke tõenäosus on suur ning kui mürgistuse tagajärjed on rasked, siis epideemial väga rasked.

“Mürgistuse juhul peab inimene midagi tarbima, et see tekiks, aga nakkushaiguse puhul ei pea muud tegema kui näiteks hingama, kui räägime õhkpiisknakkustest, või olema valel ajal vales kohas, et see nakkus saada. Seetõttu on levikupotentsiaal kiirem ja ulatuslikum,” tõdes Kadai.

Kadai sõnul võib epideemia põhjustajaks olla nii mõni uus kui ka juba tuntud nakkushaigus. Viimase osas on hea näide eelmisel aastal Eestis levinud äge viiruslik nakkushaigus leetrid, mis tuli Eestisse reisilt naasnud inimestelt.

Kokku nakatus 2018. aastal leetritesse kümme inimest, haiguse levik peatati tänu haigetega kontaktis olnud isikute vaktsineerimisele. Üks nakatunu oli muu hulgas kontaktis ka lasteaialastega, kuid tänu kõrgele vaktsineeritutele arvule haigus seal levida ei suutnud.

“Tegelikkuses aitabki epideemia leviku vastu kõige paremini vaktsineerimine, sest meie lähiriikides on meil hetkel mittelevivad haigused täiesti olemas,” sõnas terviseameti esindaja.

Ta tõi välja, et näiteks Ukrainas registreeriti perioodil 2017. aasta 1. juulist kuni 2018. aasta viimase juunini üle 23 000, Serbias ligi 5000 ja Prantsusmaal üle 2500 leetrijuhu.

Keegi ei tea päris täpselt ka seda, kuidas hakkama saada suure hulga patsientidega või tunda ära kas või üks kiirabi või haigla uksest sisse astuv kiirguse saanud inimene, vahendas “Aktuaalne kaamera”.

“Kui on patsient, kes on saanud kiirgusmürgistuse ja kui ta meile seda ise ei ütle, siis see on väljakutse täna. Kui ta just ei helenda või kõik dosimeetrid ei hakka kaugemal või lähemal huugama. Igale üksikule juhtumile ma erilist tähelepanu ei pööraks. Jah, erinevate piiriületuste ja julgeolekuohtude puhul me peame selle võimalusega järjest rohkem arvestama, aga jah, see ei pruugi olla meie esmane mõte, et patsient on pihta saanud kiirgusega,” arutles haiglate liidu esindaja, Tartu ülikooli kliinikumi juhatuse liige Marek Seer.

Põhja-Eesti regionaalhaigla kiirabikeskuse juht Arkadi Popov tunnistas, et tema juures töötab paar inimest, kes on vastava koolituse läbinud, kuid ta pole ise siiski kiiritatud inimest näinud. Ja kui vingugaasiandurid on täna igal kiirabibrigaadil olemas, siis dosimeeter mõõdab võimalikku ohtu keskuse sahtlis.

“Võib nii öelda, jah. Need aparaadid on meil peakontoris ja me ei saa neid eraldada igasse brigaadi lihtsalt sel põhjusel, et neid ei ole. Rahastamine nende soetamiseks oli eraldatud terviseameti poolt, mis on positiivne, aga kahjuks iga brigaadi jaoks neid ei jagu. Me eelkõige loodame selle peale, et meile appi tuleb päästeamet ja päästab kiirabibrigaadi selles hädas,” rääkis Popov.

Kõigis haiglates korraga on kompetentsi tagamine võimatu

Eestis on 19 aktiivravi haiglat ning tagada kõigis neis erinevate õnnetuste korral kompetents on võimatu ülesanne. “Aktuaalne kaamera” küsis Kadailt, kas lahenduseks võiks olla kompetentsikeskused.

“Kliiniline kompetents eriala teadmiste mõistes, ravi voodikohtade olemasolu, spetsiiifilise varustuse olemasolu – siin me teeme selektsiooni ja ehitame selle kindlate haiglate peale. Ma loodan, et me räägime kolme kuni viie aasta perspektiivist, ma väga loodan seda. Aga selge on see, et kõikidel erialadel, näiteks nagu toksikoloogia, ei ole täna juba piisavalt erialainimesi. Ehk me räägime sellest, et me peame hakkama seda eriala ka õpetama ja täiendama teatud ekspertidena,” rääkis Kadai.

Tõsine probleem on, et üks Eesti arst või õde töötab korraga kolmes raviasutuses ja kriisi puhul tuleb teda jagada.

“Kõige rohkem me kardame seda, et kriis juhtub seal, kus meedikuid on vähe ja kuhu ligipääs on piiratud. Kui ma räägin näiteks Hiiumaa regioonist, siis väike haigla, üldhaigla, üks kiirabibrigaad. Me võime poole tunniga, tunniga komplekteerida ühe täiendava brigaadi, aga sinna suunata seda personali on üliraske ja see võtab tohutult palju aega,” selgitas Popov.

“Suurte kriiside puhul hakkab ikkagi rolli mängima personal. Me peame kaitsma enda inimesi ja korraldama seda tööd selliselt, et päevi kestvad kriisid saaksid ka lahendatud. Ja teine on see, et tekiks selline konkreetne rahastamise ja tegevusvarude loogika, kus me tõesti saame öelda, et nüüd me oleme valmis selliseks või selliseks juhtumiks,” ütles Seer.

Viimane suurõppus meditsiinilise võimekuse proovilepanemiseks toimus aastal 2006 ehk 13 aastat tagasi.

 

< tagasi Uudised